Kui taas pöördutakse Teie poole palvega Annabeli haigusest rääkida, siis mis esmajoones sellest ajast meenub?

Kui tagasi vaadata, meenub esmajoones hirm. Olime väga lähedal lapse kaotamisele ja see hirm kinnistus tugevalt. Paratamatult võtab see ka täna aeg-ajalt võimust. Iga valu ja sinikaga käib mõte kõige hullemast ikka korra peast läbi, hoolimata sellest, et oleme õppinud seda enam-vähem kontrollima. Enam-vähem on muidugi vist liialt positiivselt öeldud.

Kevadel kui Annabeli uuringust selgus mass ajus, mida tema diagnoosi puhul tuli esmajärjekorras retsidiivina [kasvaja taastekkena] tõlgendada, kaotasime pinna jalge alt päris kauaks. Tõmbasime juhtme seinast, rentisime haagissuvila ja kihutasime suvalises suunas minema. Tegime kõike võimalikku, et mure unustada ja hetki nautida, justkui kartes, et need saavad peagi otsa.

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: