Ta on alati tegutseja olnud ega ole ka mehiseid töid kartnud. “Olen kasvanud isata ja minu lapsepõlves oli tähtis, et kõike ise teha oskasin. Parandasin teismelisena telereid, raadioid, motikaid ja võrre. Ka naabrite omi. See tundus nii normaalne, et tuli täiskasvanuellu kaasa. Ma ei suuda olla paigal, pean kogu aeg midagi remontima, parandama, tassima, sikutama,” räägib Maris.

Kui sellise naise ellu tuleb mees ning näeb, kuidas pruut kruvi­keerajaga kõik pistikud üle käib ja põrandaliistud seina pigistab, on vist võimatu neljateistkümnendal kooseluaastal kurjalt käed puusa lüüa ja kukkuva ukselingi poole sõrmega näidata? “Vahel tõesti mõtlen, miks ma ei võinud kohe algul printsessi mängida. Kuid nüüd kolme väiksema lapse kõrvalt ikka proovin Henryt ringi harjutada. Kui Akseli esimene suvi möödus mul maal muudkui süüa tehes, koristades, kastes, riisudes, beebit toites ja mähkmeid vahetades, siis möödunud kevadel teatasin: mina enam maale teenijaks ei tule. Ja see toimis! Sel suvel vaatasin maal koristavat, küpsetavat ja nõusid pesevat Henryt. Väga ilus pilt!” naerab naine lõbustatult.

Loe pikemat intervjuud oktoobrikuu Pere ja Kodust.