Sel suvel hakkasin ühel hetkel tõsisemalt oma kaalu peale mõtlema. Olen sellega hädas olnud 13. eluaastast saadik. Ülekaaluline pole ma kunagi olnud, aga piitspeenike samuti mitte ja on kehaosad, mis mind peeglist vaadates häirivad, aga kunagi mitte piisavalt palju, et tõesti midagi ette võtta. Juba aastaid olen tahtnud parema enesetunde jaoks umbes viis kilo alla võtta, aga mitu korda nädalas kardiotreeninguid ja suures osas ainult salatite söömist ja oma lemmikule — saiale — ei ütlemist ma ette ei kujuta. Paar nädalat saaksin sellega hakkama, aga kogu aeg nii elada… Ei tundunud mõttekas isegi mitte proovida.

Vahelduvast paastumisest olin kunagi kuulnud, aga kordagi ei olnud ma sellesse süvenenud. Suvepuhkuse lõpu poole esitasin enda meelest geniaalsena näivat ideed oma elukaaslasele. Teatasin talle, et jõudsin otsusele, et nüüd uuesti tööle minnes jätan ma õhtuse näksimise ära ja kavatsen söömise lõpetada iga päev kell kaheksa õhtul.

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: