Tema jaoks on see vihjaja hajameelsus, viitsimatus teise asjadega kursis olla. “Räigemal kujul: kurb, kui keegi, kes kunagi oli nii atraktiivne, et sööks ta sääsehammustustelt kärnad ära, hakkab häirima — oma intonatsiooniga, sussidega, viisiga, kuidas ta muna sööb…" räägib ta. "Aga sellist äratõukereaktsiooni esineb vist rohkem 20. eluaastateni, 30–40aastased on empaatilisemad."

Maarja teab, et armastuse argipäev on oksütotsiinirohke, mõnus. "Keegi tunneb su asjade vastu huvi, kellegi jaoks on igal su elujuhtumil tähendust. See on see meie-hormoon, armas solidaarsus, koos itsitamine."

Loe pikemat intervjuud Maarjaga värskest Eesti Naisest.