“Olen oma naisega olnud aastaid abielus ja meil on kolmene tütar. Minu 13aastane poeg mu eelmisest abielust elab samuti meiega ja see tekitab minu ja mu naise vahel pidevalt tülisid, sest naise sõnul ei austa mu poeg teda üldse. Minu meelest aga käitub ta nagu tavaline teismeline.

Ma töötan kodust, juhin firmat. Kriisi ajal oli mul väga palju tööd ja ehkki ma oleks pidanud aitama oma pojal kooliasju teha, ei jäänud mul selleks aega ning palusin oma naist, et tema seda teeks. See oli talle väga vastumeelt ja nende suhted aina halvenesid.

Kuna kodune olukord oli nii kehv, vajasin sellest vahepeal pausi ja hakkasin jooksmas käima, varem polnud mul selleks huvi. Mõni kuu tagasi ühel jooksuringil põrkasin kokku oma naise parima sõbrannaga, kes samuti jooksis. Lisaks jooksmisele hakkas jooksma ka meie jutt ja otsustasime, et võiksime ju koos hakata trenni tegema.

Käisimegi mõned korrad koos jooksmas ja ühel korral peale eriti suurt tüli kodus küsis ta minu käest, et millal me viimati seksisime. Tunnistasin, et see oli kunagi ammu enne kriisi algust. Tal oli minust kahju ja ta ütles, et järgmine kord võiksime jooksma mineku asemel tema juures natukene trenni teha.

Sain vihjest aru, läksin järgmine kord tema juurde, me seksisime ja see oli tõeline nauding. Ta on vormis ja peenike ning ma ei muudaks tema juures midagi. Olemegi nüüd regulaarselt seksinud, see aitab mul unustada oma masendavat abielu. Aga nüüd on mu sekspartneril hakanud mu naisest kahju, on nad ju ikkagi parimad sõbrannad, ja ta tahab seda kõike lõpetada.

See ei sobi mulle üldse. Ma just sain oma elu sinnamaale, et nädalas paar korda oleks midagi, mida nautida. Miks see küll lõppema peab?”

Tähelepanu!
Järgnev artikkel võib olla sobimatu alaealistele.