Kella kuuest istume taksosse. Ütleme taksojuhile, et kriisi pole, aga uimerdada ka väga ei maksa. Loodame salamisi, et istmeid ära ei määri. Taksosõit ei sarnane sugugi filmides nähtuga. Marre ei väänle valudes, ei karju hirmsa häälega, takso ei kihuta kummide vilinal punase tule alt läbi. Päike on juba tõusnud, linnud laulavad, mahe tuuleke sasib puude lehti. Hommikuidülli lõhub vaid kohaliku Star FMi särtsakas hommikuprogramm. Jõuame kliiniku juurde, ma lasen taksol tee ääres kinni pidada, ütlen, et ärgu parem hakaku hoovi sisse navigeerima, see on nii keeruline, läheme siit jalgsi. Kui takso ära sõidab, vaatab Marre mind nagu idiooti.

„Sa ikka saad aru, et ma pean siit nüüd täisrasedana jalgsi ukseni minema, jah?“
Ohkan. Muidugi ei olnud ma sellele mõelnud. Alles kaks päeva tagasi ronisime me mööda treppe üles-alla, käisime jalutamas ja pildistamas. Aga vähemalt tänase päeva puhul oleks võinud ta jalavaeva kergendada küll. Nojah, mis teha, see on meile mõlemale esimene sünnitus.

*
Õnnekombel on meil meeles õige korpus ja õige uks. Astume sisse. Tühjus. Valvelauas on haigutav tädi.
„Tere, me tulime sünnitama.“
„Täna kästi tulla või? Kes käskis?“
„Keegi ei käskinud, ise tulime.“
„Ja miks te tulite?“
„Sünnitada tahaks…“
Tädi vaatab meid umbusklikult. Seletame, et tuhud on ja valus on ja vesi on. Kõik märgid oleksid nagu olemas, teeks nüüd äkki midagi, uuriks õige asja või mis. Tädi leebub, võtab sõbralikuma tooni. Noogutab, hakkab pabereid täitma. Jalutab ringi, käib Marre ID-kaardist koopiat tegemas. Viimaks juhatab meid ümber nurga ühe ukse taha ja käsib seal oodata. Ootame. Läheb kaua. Miks, ei tea, ees seal kedagi pole. Laua taga istub noormees, kõlgutab jalga.
Viimaks kutsutakse sisse.
„Heitke pikali!“
Sisse astub valges kitlis naine.
„Mis teil on?“
Mu naine on rase, tähtaeg on kaks päeva möödas, tuhud käivad, valus on ka — no mis sa ise arvad, Einstein, mis meil viga võiks olla? Väga tahaks nii öelda, aga hoian end tagasi. Ütleme, et vist hakkab sünnitus peale. „Jah, jah, ma saan aru, aga mis juhtus?“

Tunnen end kui lollidemaal, ainult et ma ei ole kindel, kes meist loll on. Võibolla olen ma ise asjast täiesti valesti aru saanud? Marre seletab, et näete, vesi tuli ära ja ausalt öeldes päris valus on ka. Arst — vähemalt me arvame, et ta on arst, sest ega keegi teda ei tutvustanud ju — katsub ja vaatab. Noormees — tema on vist resident — teeb samuti asja. Vahepeal käib ja täidab mingeid pabereid. Arvuti on ka laual, aga tal on ees mitmeleheküljeline vorm, mis vajab täitmist. Sinise pastakaga. Marre lesib ja valutab, noormees küsib elukohta. Arst katsub Marre kõhtu ja uurib, kust valusam on, noormees ei lase ennast häirida ja küsib järgmisi üksikasju. Kas ravimeid võtate? Milliseid haiguseid olete põdenud? Marre vaheldumisi oigab ning vastab arstile ja noormehele.

Ja siis astub sisse koristaja. Harjaga. Nagu filmis. Hakkab prügikaste tühjendama. Kui see tehtud, käib pinnad niiske lapiga üle. Noormees tõmbab korraks jalad koomale, et koristaja laua alla ligi pääseks. Marre lesib ja ägab, arst palpeerib kõhtu, noormees närib pastakaotsa, koristaja tassib prahti välja. Kabineti uks on ristseliti lahti. Vahepeal pistavad pea sisse möödakäijad, et noormehe ja arstiga paar sõna vahetada. Kõik see näib kestvat terve igaviku. Arst lahkub. Noormehel küsimused otsa ei saa. Ta avastab nimelt pettuse.

„Ahhaa, te võtate rauatablette?!“
„Jah, arst käskis.“
„Ma ju palusin teile enne ette lugeda, milliseid ravimeid te võtate! Rauatablette ei maininud!“ vangutab noormees etteheitvalt pead.
„Need pole ju ravimid,“ pareerib Marre. „Või on?“
Noormees mõtleb. „Ma ei tea,“ tunnistab ta viimaks. „Aga need on tabletid! Ma pean tabletid kirja panema!“
Panebki. Hoolikalt pastakaga kirjutades.
Marre lesib. Külm on. Valus ka. Keegi temaga enam ei tegele.
„Kas võib riidesse panna?“
„Olgu, pange.“
Marre üritab parasjagu pükse jalga saada, kui noormehele tuleb pähe veel üks oluline küsimus, mis vajab ilmtingimata kohe äraküsimist.
„Aga miks te Leedus elate, Eestis on ju elu parem?“

*
Viimaks juhatatakse meid sünnituspalatisse. Sarnast palatit oleme me juba varem näinud, kui Dianaga tutvustusringil käisime. Meile näidatakse, et näete, meil on siin ka kõrvalruum, kus on igasugused toredad abivahendid, aga kasutama keegi neid ei õpeta. Mis ja kuidas, milleks need tõstukid ja pallid ja mida nendega teha — ei sõnagi. Palatis pannakse nurka seisma väike madal u-kujuline pink, istuge selle peale. Marre istub. On mugavam küll kui toolil. Siis jääme üksinda.

Mõne aja pärast tuleb ämmaemand. Kena lahke naisterahvas, ainult et inglise keelt ei räägi sõnagi. Kuuldes, et meile lubati inglise keelt rääkivat personali, muutub ta kurvaks ja palub vabandust. Marre noogutab. Mina tõlgin, kui tarvis, enamasti ainult siis, kui vaja midagi täpsustada. Räägib, et tema jälgib tulevast ema ja hoolitseb tema eest. Kui midagi vaja, siis ainult öelge! Palatist voorib läbi mitu inimest, kes kontrollib aparaate, kes sahtlikesi, kes teeb niisama asja. Keegi ei koputa, keegi ennast ei tutvusta, meiega ei räägi. Me oleme nagu mööbel. Nende asi on tagada, et oleksid olemas lapikesed, nõelakesed ja vajalikud ravimid.

Sellest kujuneb meie haiglakogemuse läbiv teema — keegi ei pea vajalikuks ei koputada ega selgitada, miks ta tuli ja kes ta on. Võibolla ei taha nad välismaalastega suhelda, aga võibolla nad ongi sellised.
Sünnituse ajaks tuleb kohale uus arst. Tema räägib vigast inglise keelt. Tema ainus soovitus on, et tuleb teha vihast nägu ja vihaselt pressida.

„Make angry, like this!“* näitab arst ette ja ajab kulmu kortsu. Kohal on veel abilisi. Kõik teevad midagi. Mina olen oma päi. Seisan voodi kõrval, hoian Marrel käest, ei oska muul moel abiks olla. Lõpuks leitakse mullegi tegevus.
„Andke talle juua,“ õpetab üks naine.
Õige. Meil on ju isegi veepudel kaasas.
Jälle on vaja vihaselt pressida. Arst ei oska täpselt seletada, mis, kuidas ja millises asendis.
Ja siis on viimaks kõik läbi. Laps on käes. Kõik on hästi. Kõik ohkavad kergendatult. Naeratavad. Laps pestakse puhtaks ja antakse ema rinnale. Laps on kohutavalt nunnu. Tavaliselt on kõik vastsündinud koledad nagu Kreeka pähklid, aga vaat meie oma ei ole. Armas on hoopis. Mõtlen, kas tõesti on meie ajus nüüd toimunud pöördumatud muutused ja terve ülejäänud elu vaatame me vastsündinuid hoopis teise pilguga. Tahaks nutta. Selleks ajaks oleme haiglas olnud kümme tundi.

*
Mõne aja pärast viiakse meid perepalatisse. Need on tasulised, aga see-eest saame seal kolmekesi omaette olla. Palatis on kaks voodit, riidekapp, mähkimislaud ja tool. Seina külge kinnitatud liigendmehhanismi küljes on kaks tahvelarvutit. Võimas! Tuju tõuseb hetkeks. Hiljem selgub, et üks neist ei tööta ja teine ei lähe Wi-Fisse. Lapse jaoks tuuakse ratastel häll. Toast avaneb uks sansõlme, uhkema nimega ei tahaks seda plaaditud kõledat ruumi nimetada. Tualettpaberit on, aga ühtegi rätikut pole, isegi käte kuivatamiseks mitte. Lähen ja küsin samal korrusel asuvast valvelauast.

„Ei peagi olema, selle peavad kõik ise kaasa võtma.“
„Meile seda küll ei öeldud…“
„Siis tooge kodunt.“
Ärritun. No tõesti!
„Kuulge, andke midagi, muidu me määrime teie linad ära!“

See mõjub. Valves olev naisterahvas konsulteerib õega. Too kaob ja naaseb natukese aja pärast riidetükiga. See on õhuke, rebitud servaga ja sellel on väikeste elevantidega muster. Hiljem selgub, et see on sama kangas, mida pannakse vastsündinute hälli põhja linaks. Meile on rebitud tükk, mis on umbes pool sellest, mida hälli põhja pannakse. Sellest saab meie vastse kolmeliikmelise pere rätik. Käime Marrega korda mööda pesemas. Vähemalt kuivab see taskurätt kiiresti.

Katkend Sven Vahari raamatust “Minu Leedu”.

Minu Leedu