Selles artiklis jagame sinuga katkendit raamatust ”Kui naine armastab meest”, kus raamatu autor Jana räägib armukadedusest ja ahistamisest.

Armukadedus on destruktiivne tunne, mis lõhub armastust. Eriti kui selle tulemuseks on pidev nuhkimine kaaslase järel ja kahtlustusest järgnevad skandaalid ning agressiivne käitumine.

Sulle on see kindlasti tuttav. Kui paned oma naisele nuhid sappa, siis oled juba üle piiri läinud. Facebookis, telefonis ja meilides sobramine on nagu aluspesus nuuskimine. Sealt võib vastu tulla midagi iganes, eriti kui väga otsida. Ka paha haisu! Soovid sa seda? Loomulikult leiad sealt midagi, mis minevikku taaselustab ja paljugi pinnale toob, aga seda sa ju tahtsidki, kui nuhkima hakkasid. Minevik on halastamatu. See tuleb sinuga kaasa, isegi kui sa sooviksid ta kaugele maha jätta. Seda ei saa eirata ega olematuks teha.

Nüüd sa siis leidsid mingid hallis minevikus varjunud armastuskirjad… kellelegi teisele. Järelikult mitte sulle, järelikult mitte sinu silmadele. Ja ongi käes armukadedus nagu halb kaaslane kohe platsis ja asub pahandust tegema, käesolevat suhet isegi segi pöörama. Aga enne sind oli ju ka elu. Enne sind olid ka mingid tunded. Võib-olla isegi armastus. Me ei saa tänapäeval lihtsalt oodata, kuni saame 40, et alles siis tuleb see härra Õige. Me armume juba noorena.

Minu illusioonid sellest ühest valge hobusega printsist purunesid kildudeks just siis, kui need kaks tüüpi, kellest vägivallapeatükis kirjutasin, mu ära vägistasid, mu süütuse jõhkral moel omastasid ja mind sellisena saatuse hoolde jätsid. Seepärast ruttasin ka kiirelt tõelist armastust otsima. Armastust olen otsinud läbi elu ning jõudnud lõpuks sinna, kus olen: sinu juurde. Ära alahinda meie armastust, see on ainulaadne ja kui soovid, siis ka võitmatu.

Ma mõistan, kui sind häirivad need võõrad armastuskirjad, mida sa minu asjades sobrades päevavalgele tõid, kuid need olid kirjutatud enne, kui sina minu ellu tulid. Kuid nüüd oled ju sina, mu kallis mees. Armastust ei saa sundida ega tagant kihutada. Ta kas on või ei ole. Kui elad armastuse energias, siis just niisugune ta ongi. Armastus on sinus endas ja areneb täpselt nii palju, kui palju sa selleks energiat annad. Kui sa enam sellele energiat ei anna, siis armastus kustub selle inimese vastu. Ja kuna me vahetame üksteisega energiat, siis sellest arenebki vastastikune armastus. Kui armastus jääb ühe pooleks, siis varem või hiljem ta kustub, sest ei saa energiat vastu. Sellepärast ei olegi mõtet armukadetseda mineviku suhete pärast, need ei saa ju enam energiat juurde ehk on kustunud.

Kui aga suhete ajal tulevad n-ö uued ahvatlused ja kõrvalepõiked, siis tulebki endale selgeks teha, kas tegemist on vaid tundevirvendusega ehk vibratsiooniga või on sügavam armumine. Kui sa oled armukade sellepärast, et keegi teine on ka huvitav ja atraktiivne, siis tuleb tegeleda selle tundega enda sees, et see ei hakkaks lõhkuma suhet. Skandaalid ja nuhkimine viib vaid armastusest kaugemale.

Ahistamine ja agressiivsus, kontrollimine ja skandaalitsemine vaid lõhuvad ja lämmatavad armastust. Armastus on nagu tuli, mis vajab õhku, et leegid oleksid suuremad. Kui õhku pole, siis tuli kustub.

Tingimusteta armastus ei sea kontrollivaid reegleid, vaid eksisteerib vabalt, tingimusteta. Armastus sulle on antud kingitusena. Sa ei saa nõuda vastuarmastust, vaid saad ainult soovida seda. Ja kui sinu tunnetele vastatakse, siis võta see vastu kui kallis kingitus ning hoia seda nagu kalliskivi. Tuli, mis meis põleb, on jumalate kingitus, ja seda ei või lämmatada armukadedusega.

Usaldus on sild armastuseni ja selle hoidmise nimel oleksin valmis kõigeks. Seepärast pole tarvis armastuses kahelda ning rikkuda seda kahtluste ja armukadedusega. Isegi siis, kui on mingi kahtlus, tuleb usaldada. Alati on võimalus ju otse küsida. Ausale küsimusele oodatakse ausat vastust.

Foto: KALEV LILLEORG