Missugune pilt Kuressaare haiglas teile avanes, kui pärast kahenädalast karantiini tagasi tööle tulite?

Minu esimene valve pärast karantiini oli 28. märtsil ja siis ei olnud meil veel välihaiglat. Sel hetkel oli tegelikult kaos. Mõne ajaga loksus muidugi kõik paika: toodi välihaigla, mis tegutseb Kuressaare haiglast eraldi, ja mandrilt tuli lisapersonal appi. Teadmatust oli siiski päris palju. Arstid ja õed on õppinud, kuidas kriisiolukorras käituda, aga kas me seda kõike ka päriselt oskame, on iseasi. Selliseks katsumuseks ei saanud meist keegi valmis olla.

Kui palju puutute kokku nakatunutega?

Mina töötan intensiivraviosakonnas ning puutun Covid-19 haigetega kokku juhul, kui patsient vajab intensiivravi.

Kuidas kriis on mõjutanud meeskonna omavahelist suhtlust?

Ma ei saa jätta kiitmata oma intensiivravi kolleege, kes on suurepärased inimesed. Eriti tooksin esile õenduspersonali. Küünarnukitunne oli meil juba enne, aga see on kriisi ajal veelgi tugevnenud. Üksteist toetatakse ja ollakse abiks. Kui oled koduses valves ja kolleeg vajab abi, siis sa lähed ega jäta teda hätta. Suhtlust kolleegidega teistest osakondadest on vähem, igasugused kogunemised on keelatud.

Kas keegi meeskonnast on pinge all ka murdunud?

Ma tegelikult ei tea, sest majasisest läbikäimist ei ole. Majas liikuda ei tohi ja kõik peavad püsima oma osakonnas.

Kuidas te pingega toime tulete?

Kui lõpeb 24-tunnine vahetus, mille jooksul olen mitu tundi täielikus kaitseriietuses koos maskiga, ja kui ma need ära võtan, siis on küll tunne, et ei soovi kedagi näha ega kuulda. Valve lõppedes ei ole ma niivõrd füüsiliselt väsinud, kuivõrd vaimselt läbi. Valve vahetuse vaheline aeg ongi oluline selleks, et kosuda ja lohutada ennast mõttega, et ükskord see lõpeb. Saame sellest üheskoos üle, see ei saa ju kesta lõpmatuseni.

Mida te kõige rohkem kardate?

Ma loodan, et meie personal peab vastu. Loomulikult ei tahaks ma ise haigestuda ja loodan, et ka minu kolleegid jäävad terveks.

Kui suur on nakatumise hirm?

Kogu aeg tuksub peas, et ma võin viiruse saada. Sul võib olla see kaitseriietus, aga kui sa teed ühe liigutuse valesti ja võtad näiteks riietuse valesti seljast ära, siis võidki ise nakatuda ja nakkust edasi kanda. Me keegi ei ole tegelikult kaitstud. Samuti annan endale aru, kus ma töötan. Ise ma ei pruugi haigeks jääda, kuid võin viirust edasi kanda. Söögi eest muretseb abikaasa, ise ei ole ma veebruarist saadik poes käinud. Ka kodus lähedastega hoiame distantsi.

"Call of Duty: WWII"

Mida on sellest kriisist õppida?

Ma arvan, et inimesed hakkavad rohkem mõtlema oma tervise peale. Kas või see, et inimesed hakkavad rohkem hügieeni eest hoolitsema. Ma olen võib-olla naiivne, aga ma tahaksin loota, et see paneb inimesi rohkem mõtlema, kui tähtis on tervis ja meie enda panus selles. Loodan ka, et seadusetegijad saavad ükskord aru, et õed on need, kes on haigele ülivajalikud, ja et meid on arvuliselt vähe.

Kas sellest kriisist sünnib midagi head?

Edaspidine valmisolek pandeemiateks. On tehtud õppusi kriisiks, aga nüüd on see reaalselt käes. Ja nüüd on päris õppetund. Sellist kriisi ei ole minu 35 tööaasta jooksul ette tulnud ja väga tahaks loota, et enam kunagi ei tule. Ma loodan, et ka pärast kriisi jätkub üksteise märkamine, hoolimine ja hoidmine.

Olete 35 aastat õena töötanud. Missugune on see teekond olnud?

Alustasin intensiivraviõena ning hiljem õppisin juurde anestesisti ameti. Mõnda aega täitsin ka Kuressaare haiglas kirurgiaosakonna vanemõe kohustusi. Kui alates 2006. aastast tegutsesin koduõena, kuulusin Eesti Õdede Liidu koduõdede seltsingu juhatusse. Alates 2014. aastast koordineerisin koduõenduse tööd Saaremaal. Eelmisel aastal tundsin, et kuskil läks punane tuluke põlema: natuke on neid töid palju saanud ja tuleks tagasi tõmmata. Praegu töötan ainult anesteesia- ja intensiivraviõena.

Kuidas sai koduõendus Saaremaal alguse?

Koos kolleegiga olime Saaremaal kaks esimest õde, kes hakkasid koduõendusega tegelema. Sellest sai minu „lapsuke“, keda kasvatasin. Alustasime Saaremaal koduõendust kahe õega, nüüd on meil juba üle kümne koduõe. Sel ajal kui koduõenduse süsteemi rajamist koordineerisin, olin ka ise koduõde. See on hoopis teistmoodi töö, kui võrrelda intensiivraviõe tööga. Koduõena osutad teenust iseseisvalt, sul ei ole arsti seljataga, kes ütleb, et nüüd teed nii või teed naa. Kõike pead oma peaga mõtlema. Mulle koduõetöö meeldis ja ma tahtsin seda teha, aga lihtsalt ühel hetkel kolmel töökohal jätkata oli liig mis liig. Ma siiski ei ütle, et ma kunagi koduõenduse juurde ei naase, sest seda teenust vajatakse järjest rohkem. Samuti ei tea ma veel, kui kaua suudan teha intensiivravitööd, sest see on ikka väga kurnav. Praegu olen otsustanud võtta koduõendusest puhkuse ja teha ainult intensiivravitööd, kuid eks aeg näitab, millised valikud on tulevikus.

Kas see on tänapäeval kujunenud juba tavaks, et üks õde teeb tegelikkuses mitme õe tööd?

Ega see ausalt öelda päris normaalne muidugi ei ole.

Kas mitme koha peal töötamine on Saaremaal rohkem levinud kui mujal Eestis?

Ma arvan, et see on pigem ikkagi üleüldine teema. Ühed, kes saavad õe hariduse Eestis ja jäävad siia mitme koha peale töötama, teised aga saavad siin hariduse, kuid tööle lähevad välismaale. Ränne välja on ka väga suur.

Kuidas erineb Saaremaal töötamine mandril töötamisest?

On samasuguseid muresid ja rõõme, aga on ka erinevusi. Me oleme ikkagi ääremaa, mitte keskus. Keskustes on töö iseloom teine. Kõik kõrgemad tervishoiuteenuse osutamise etapid on Tallinnas ja Tartus. Aga siin Saaremaal peame samamoodi kõigeks valmis olema. Me ei saa endale lubada seda luksust, et seda asja tuleb vaatama see spetsialist ja mõnda teist asja jälle järgmine spetsialist. Meil peavad kõik kõike oskama. Kui sa oled seda tööd õppinud, siis sa teedki seda, mida on patsiendile vaja teha.

Kersti Kesküll Tartu meditsiinikoolis
Foto: erakogu

Mis hetkel teadsite või otsustasite, et teist saab õde?

1982. aastal läksin Tartusse õeks õppima. Tookord käis Saaremaa-Tartu buss kaks korda päevas. Ma ei kujuta ette, miks ma just Tartusse ja mitte Tallinna otsustasin minna. Ma arvan, et määras ilmselt sõbrannade eeskuju, sest paar minust vanemat sõbrannat olid juba ees läinud ja peale mind tuli veel üks noorem sõbranna Tartusse õeks õppima. Kui nüüd mõelda, et miks just õe elukutse, siis tõesti, meil oli suguvõsas üks arst ja tänaseks on tervishoiu ja õenduse kasuks otsustanud veel mõned meie sugukonnast. Võib-olla ajendas see alateadlikult ka mind omal ajal selle valiku tegema.

Kas kaalusite mõnele teisele erialale õppima minemist?

Võrreldes minu Tartu-õpingute aega ja tänast päeva, siis on tervishoid täiesti muutunud. Vanasti oli õde rohkem nagu arsti käepikendus. Sa tegid seda, mida arst ütles, ja ega sa eriti oma peaga mõelda ei tohtinud. Või siis võtame töövahendid. Tänapäeval on peaaegu kõik vahendid ühekordseks kasutamiseks ja ei tule kõne allagi, et keegi hakkab midagi korduskasutamise eesmärgil steriliseerima. Kui mina alustasin, siis keetsime süstlaid ja nõelu läbi ja mida kõike veel. Toonane elu oli tänapäeva mõistes ikka kiviaeg.

Milline oli teie esimene töökogemus õena?

Toona oli õppekorraldus veidi teistmoodi ja iga suvi oli meil praktika. Alustasin kõige madalamast tasandist ehk otse öeldes lapipoisina. Sealt edasi olin juba sanitar (tänapäeval hooldustöötaja) ja niimoodi ma haigla tööga harjusin. Sain järjest rohkem aimu, mida õe töö endast kujutab. Minu päris esimene tööpäev oli toona Kingissepa rajooni keskhaiglas.

Esiplaanil õpilane Kersti Kesküll 1982. aastal Tartu meditsiinikoolis
Foto: erakogu

Meditsiin ja õendus arenevad tänapäeval meeletu kiirusega. Kuidas leiate aega ja võimalusi uute lahenduste ja metoodikatega kursis olla?

Õdedele on ette nähtud 60 täiendustundi aastas ja nendel koolitustel enamasti saabki ennast kõige paremini arendada. Äärmiselt vajalik on ka õpitud teadmisi ja kogemusi oma töökohas teistega jagada. Seejuures on muidugi oluline, et seda siis ka aktsepteeritakse. Näiteks kui oled kusagil käinud, mõnda head lahendust näinud ja teed ettepaneku, et näete, seal tehakse seda asja nii ja see tuleks kasuks ka meil siin. Nii need uuendused ja head praktikad enamasti tulevad. Samal ajal on ka asju, mida meie õdedena muuta ei saa. Need pannakse kõrgemal paika ja nii on.

Kuidas kirjeldaksite oma meeskonda, kellega iga päev õlg õla kõrval töötate?

Intensiivraviosakond, kus mina praegu töötan, ei ole suur. Meil on kuus voodikohta ja korraga on tööl kaks õde, üks hooldustöötaja ja arst. Me lävime väga tihedalt ja mul ei ole ühtegi sellist kolleegi, kes ei jagaks oma nippe või uusi teadmisi ja kogemusi. Loomulikult tuleb ette igasugu ütlemisi, aga neid ütlemisi keegi endaga kaasas kandma ei hakka. Kui tekibki arusaamatusi, siis tuleb nendest rääkida, rääkida, rääkida ja veel kord rääkida. Haiglas moodustavad meeskonna arst, õde, hooldustöötaja ja patsient ning vahetu suhtlemine peab toimuma nende kõigi vahel. Kui üks sellest meeskonnast ei räägi ja ei taha koostööd teha, siis ravieesmärki ei saavutata.

Kui oluline on seejuures patsientide moraalne toetamine?

See on ikka väga oluline. Sõna „õde“ sarnaneb olemuslikult paljuski sõnaga „ema“. Mõlemad hoolitsevad, kuulavad, lohutavad, annavad nõu, motiveerivad, otsivad lahendusi jne. Patsiendid ootavadki õelt rääkimist, suhtlemist ja õpetamist. Nad tahavad tunda, et nad on hoitud. Kui sa teed protseduuri ära lihtsalt selleks, et linnuke kirja saada, aga ei seleta miks, mida ja kuidas tehakse, siis patsiendid on hirmul. Nad ei tea, mis toimub, mis nendest edasi saab, ja niimoodi ei teki ka usaldust. Sellepärast peabki suhtlema ja rääkima!

Kas olete nõus, et inimesed on suhtluses ajapikku muutunud ka avatumaks?

Kindlasti. See on see koht, kus on korraga väga hea ja väga halb, et meil on olemas sotsiaalmeedia, sest inimesed on palju teadlikumad ja laiema silmaringiga. Muidugi on inimesi ja patsiente alati olnud erinevaid ja kõikidel meil on ju oma arvamus. Siin on oluline mõista, et mitte ühegi inimese küsimus ega arvamus ei ole vale. Sa pead suutma üles leida mure tuuma ja mõistma, mida inimene sulle oma jutu ja arvamusega päriselt öelda tahab. Leidma ühise keele.

Vanasti oli palju kuulda hoiakust, et arsti juurde või haiglasse lähen mina küll ainult siis, kui viimane häda käes. Kas see suhtumine on samuti muutunud?

Eks siin taas on erinevaid inimesi. Näiteks üks vanem proua vastas küsimusele, et miks te varem ei tulnud — ta ei tahtnud meid öösel tülitada. Põhjusi, miks osa inimesi abi otsimist edasi lükkab või hoopiski pelgab, on erinevaid. Sellepärast tulebki taas suhelda ja rääkida. Teiselt poolt jällegi on ka inimesi, kes tulevad iga pisema kaebusega haiglasse, kui tegelikult oleks vaja, et ta lihtsalt kodus oleks, puhkaks ja ennast terveks raviks.

Üha enam räägime ka tervislikust toitumisest ja liikumisest. Kas patsientide pealt on näha, et inimesed ise on oma tervise eest paremini hoolt kandma hakanud?

Kui ma nüüd võtan Kuressaare näite, siis siin on küll loodud inimestele kõik võimalused liikumiseks. Terviseradu on nii kepikõnni harrastamiseks, jalgrattaga sõitmiseks kui ka lihtsalt jalutamiseks. Seega, kõik võimalused oma tervise eest hoolitsemiseks on loodud ja peale iseenda laiskuse ei näe ma küll muid põhjusi, mis takistaks inimestel tervislikke eluviise harrastada.

Olete ka ise tihe terviseradade külaline?

Mina harrastan juba viiendat hooaega talisuplust ja võiks öelda, et suuresti tänu talvel suplemisele olen lahti saanud nohust, mis mind muidu ikka kimbutas. Hommikul on kõik täpselt välja arvestatud, kuidas jõuan mere äärde ja tagasi, kohvi joodud ja siis tööle. See üks 30- või 60-sekundiline hommikune meres käik annab mulle sellise energialaengu ja adrenaliinilaksu, et olengi terve päev positiivne.

Mis on õe töö juures kõige tänuväärsem?

Minu jaoks on ilmselt see kõige selgemini välja tulnud koduõenduse aegadel. See on inimese sära. Tihti oledki ainuke inimene, kes vanainimest seal metsade vahel külastab. Inimese siiras rõõm ja naerul nägu tõstab tuju ja muudab elu rõõmsamaks. Kõige tipuks muidugi see, kui ta saabki oma murele esmatasandil lahenduse. Näiteks haavandiga inimene, kui tema haavand saab terveks. Ta saab õpetused ja juhtnöörid edaspidiseks, kuidas käituda, et haavand uuesti ei tekiks. Ta tunneb, et ta on hoitud. Esmatasandi leevendus ja abi olulisus patsiendile tuleb loomulikult välja ka intensiivravitöös. Me oleme ju saare haigla ja olgugi et raskemad juhtumid saadame edasi kõrgema taseme haiglasse, siis patsiendi esmane stabiliseerimine ja leevendus on meie teha. Veel enam, näiteks infarktide ja insultide puhul sõltub edasine ravi väga palju sellest, mida ja kui kiiresti esmatasandil tehti.

Foto: Maanus Masing

Mis on kõige levinumad õe tööga seotud müüdid, mida ikka ja jälle kuulete?

Konkreetseid müüte on eraldi raske välja tuua ja neid on ka järjest vähem, aga enamasti on need ilmselt seotud õe töö väärtustamisega. On inimesi, kes ei usalda õde ja kes tahabki ainult arsti juurde minna argumentidega stiilis „mis see õde ikka oskab“. Või siis selline arvamus, et arst on ju hea mitu aastat kauem õppinud kui õde. Ei saa öelda, et mis see õde seal kolme aastaga ja vahel ka rohkemate aastatega õppida jõuab. Jõuab ikka omajagu! Tegelikkuses ei saa kumbki, ei arst ega õde, piirduda nende teadmistega, mille ta kooli ajal sai. Sa pead pidevalt ennast täiendama. Kõik tervishoiutöötajad õpivadki kogu elu.

Mida saaks ja peaks iga inimene ise tegema, et õe töö oleks kergem?

See on seesama usalduse küsimus. Näiteks perearstide puhul teeb ju esmase vaatluse õde ja kui õde leiab, et on vaja suunata arsti juurde, siis seda ta ka teeb. Kui on töö, mille saab teha ära õde, siis on ressursside mõttes mõistlik, kui õde teeb selle ise ära. Nii on abi antud, patsient rahulik ja kõik rahul.

Nüüdseks on ilmselt kõigil selge, et õdedest on puudus. Millistes valdkondades king teie arvates kõige rohkem pitsitab ja kuidas seda leevendada?

Terve Eesti kohta ma muidugi ei oska öelda, aga eks puudust ole õdedest kõigis valdkondades. Saaremaal on näiteks pereõdedest puudus. Õnneks on viimasel ajal jälle vaikselt vähemalt Saaremaale hakanud õdesid juurde tulema. Suuresti tänu kohapealsele kutse- ja täiendusõppe võimalusele koostöös Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga. Mina ise lõpetasin Kuressaares ühena esimestest töö kõrvalt tasemeõppe. Väga suureks plussiks on siinkohal olnud ka Kuressaare haigla praktikabaas, mis on praegu tudengite seas väga hinnatud.

Millised on teie kolm soovitust neile, kes õena töötavad?

Õpi tegema koostööd, usalda oma meeskonnaliikmeid ja märka teist inimest. Ja hoolimist! Hoolimist on praegu väga vaja.

Intervjuu ilmus Eesti Õdede Liidu ajakirjas Eesti õde.

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • COVID-19 haiguse sümptomid on sarnased gripile. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused. Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Vaata koroonaviirusesse nakatunute statistikat Eestis!
  • Loe lähemalt koroonaviiruse ja kehtivate piirangute kohta valitsuse erileheküljelt kriis.ee!