Pärast keskkooli lõppu oli enesestmõistetav, et lähen Tartu Ülikooli, nagu olid käinud mu vanemad ja nüüd ka õde. Paraku ei saanud ma sinna sisse. Vanemad ei teadnud, kuhu häbi pärast silmi peita. 

Kui oli näha, et minu tööalane karjäär ilmselt perele au ja kuulsust ei too, siis leiti mulle mees. Kohaliku n-ö prominendi poeg, kellega pidin abielluma. Mul puudus igasugune tõmme selle mehe vastu, nohiklik ja kinnine, üldse mitte kena välimusega meesterahvas. Mulle oli mõte sellesse korraldatud abiellu astumisest vastik ja võõras. 

Vanemate teadmata viisin dokumendid Tallinna meditsiinikooli. Sellest otsusest teavitasin vanemaid alles selle päeva hommikul, kui pidin päev enne kooli algust Tallinnasse sõitma. Mu vanemad olid šokis ja marus, aga suutsin seda asja kuidagi nii serveerida, et nad lasid mul vastumeelselt minna.

Tallinnas elasin oma loomusele kohast rahulikku tudengielu. Mulle piisas ühikas istumisest ja lugemisest, sest ka see oli pääsemine kodulinna ja kõige sealse eest. Aastad möödusid rahulikult, käisin kodus nii vähe kui võimalik. Alati kui seal olin, korraldasid vanemad kohtumise selle mehe, Matiga. Ma ei tundnud mingit tõmmet ja ei olnud näha ka suurt vastaspoole huvi. Siiski sain aru, et ta tahtis minuga abielluda, kuna ka tema vanemate poolt oli surve. Peagi 40nele läheneval mehel oli oht n-ö vanapoisiks jääda ja see ei olnud jällegi mainele kasulik. Kalkuleeritud otsus, ilma tunnete ja liblikateta. 

Mina ütlesin välja, et pereelule saan pühenduda siis, kui kool on läbi. Vanemad ei tahtnud seda aktsepteerida, aga ma ei jätnud neile valikut. Andsin neile kindla lubaduse, et pärast kooli lõppu abiellun Matiga, saame lapsed ja elame ilusat elu. Ise ma sellesse ei uskunud, aga mul polnud ka valikuid.

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: