“Minu abikaasa on imeline mees. Meil on kolm last, kelle eest oleme alati enam-vähem võrdselt hoolitsenud. Abikaasa Tõnu* on armastav ja hooliv, ma ei tunne, et mul oleks millestki puudust.

Mõni nädal tagasi jäid lapsed issiga nädalavahetust veetma ja mina läksin sõbrannadega nädalalõpuks välismaale. Tegime lõbusaid asju nagu sellistel naistereisidel ikka — kokteilitasime, meikisime, šoppasime, sõime, kokteilitasime…

Esimesel õhtul läksime muidugi välja. Keegi meist ei ole enam eriti klubitamise vanuses, niiet suundusime viisaka välimusega pubisse. Jõudsime vaevalt maha istuda, kui meie juurde tulid kenad mehed. Me alguses küll tõrjusime nad eemale, öeldes, et meil on naisteõhtu, aga üks hetk ei viitsinud enam tõrjuda, seda enam, et nad tundusid toredad ja viisakad.

Õhtu möödudes selgus, et minul ja ühel viisakal härrasmehel on nii mõndagi ühist. Rääkisime vabalt lastest, reisimisest, tööst… Kuid kõike seda juttu saatsid ka kokteilid ja tema puhul päris suur kogus õlut. Minu sõbrannad läksid ühel hetkel hotelli tagasi ja tahtsid, et mina tuleks ka, aga kuna meil juttu jätkus, siis ma keeldusin.

Häbi öelda, aga lõpuks lõpetasin ma tema korteris, kus ma sain elu parima seksi, mis kestis öö läbi. Järgmisel hommikul taarusin ma silmad maas oma hotelli hommikusöögile, kus sain sõbrannade hukkamõistvate pilkude osaliseks. Ülejäänud reis möödus meil üpris jahedalt.

Aga nüüd on suur jama. Ma tunnen, et olen lootusetult armunud. Väga raske on seda abikaasa eest varjata. Ma armastan teda väga ega taha, et minu lollus meie abielu rikuks. Samas ei suuda ma lõpetada mõtlemist sellest ilusast välismaa mehest…

Ta otsis mind Facebookis üles ja üritab pidevalt kontakti võtta, aga ma pole siiamaani talle vastanud, kartes, et jään vahele. Tahaks seda väikest kõrvalepõiget unustada, aga see vast pole võimalik. Tunne on kohutav.”

*Nimi on muudetud.

Tähelepanu!
Järgnev artikkel võib olla sobimatu alaealistele.