Esiteks ei tee Liina emotsioonioste, teiseks pooldab taaskasutust ja kolmandaks, katsetab esiemade nippe.

“Kui kooli algas, pasundati igal pool, et lapse kooliminek on nii kallis ja mina mõtlesin, et huvitav, kas ma olen lollakas, aga mul kulus selleks mõnikümmend eurot,” avaldab ta muuseas. “Igal aastal ei pea ju ostma lapsele uut koolikotti ja osa pere riideid ostan uuest peast, osa taaskasutan.”

Liina tunnistab, et talle õpetati juba lapsena kokkuhoidlikkust, nii et see tundub talle loomulik. “Enne, kui midagi ostan, küsin endalt, kas mul on seda asja vaja või mul on praegu mingi muu probleem,” selgitab ta. “Mis ei tähenda, et ma ennast ära unustaks: aeg-ajalt ikka käin juuksuris, ostan kallist riidest pintsaku või hea kreemi.”

Loe pikemat intervjuud Liinaga värksest Eesti Naisest.