Oma toote — kunstniku disainiga bareljeef padjad — olin leidnud ettevõtte teisel tegevusaastal. Kuni selle ajani oli elu lapikojas kulgenud üsna rahulikult. Kuna mu põhitöö oli alles, siis polnud mul vajadust millegagi kiirustada. Istusin tööpäevadel kaheksast viieni arvutis oma põhitööd tehes ja õhtuti ning nädalavahetustel tegin lapikoja tööd.

Juhtus aga üks ootamatu lugu, mis viis lapikoja fännide plahvatusliku kasvuni. Nimelt kirjutasin jaanuaris 2015 arvamusloo ausa ettevõtluse hinnast. Ma olin masenduses avastusest, kui närust palka saab üks väike loomeettevõtja endale maksta, ja löödud teadmisest, et riik ampsab minu patjade hinnast üle poole omale. See tundus ebaõiglane ja vale ning kirjutasin siiralt ja vahetult üles oma loo, tuues välja valusaid fakte mikroettevõtja elust. Ma riputasin selle loo lapikoja Facebooki-lehele ja palusin inimestel seda jagada, aimamata, mis möll pärast seda toimuma hakkab. Lugu jagati üle 1400 korra ja see jõudis enam kui 125 000 Facebooki kasutajani. Lugu sai nii laialt kõneaineks, et isegi tollane peaminister Taavi Rõivas tuli lapikoja lehele selgitusi jagama. Minuga võtsid ühendust mitmed Eesti päevalehed ja palusid luba see avaldada ning lugu ilmus isegi Rootsis Eesti Päevalehes. Järgnes debatt tollase rahandusministri Maris Lauriga Kuku raadios, ETV „Ringvaate” külaskäik ja mitmeid muid kohtumisi. Möll, mis selle loo ilmumisele järgnes, oli tohutu. Enne selle populaarse loo ilmumist oli lapikoja Facebooki-lehel umbes 1400 fänni, vaid napi kahe nädalaga lisandus neid üle kahe tuhande ja tänaseks on nii laikijaid kui ka jälgijaid mõlemaid umbes kaheksa tuhat.

Kõik see tõi kaasa täiesti uue olukorra ka lapikoja töös. Tellimuste arv kasvas plahvatuslikult ja olin ühtäkki sattunud olukorda, kus enam üksinda kõike teha ei jõudnud. Abi oli vaja kiiresti, nii et hakkasin kohe tegutsema. Tellimused, mis ei vajanud kunstniku disaini, saatsin Pärnusse Õmblusmamsel OÜ-le, aga sellest ei piisanud. Nii hakkasingi otsima kedagi, kes saaks siin kohapeal mul abiks käia. Tööle ma kedagi palgata ei julgenud, aga leidsin õnneks kodukandist inimese, kes oli nõus FIEna mulle teenust osutama.

Kutsusin ta kohale ja näitasin ette, millega esialgu abi vajaksin. Tegemist oli õppinud õmblejaga, nii et selles suhtes polnud muret, täitsa nullist polnud vaja teda välja koolitada. Ja olgem ausad, ega ma isegi teab mis hästi siis veel õmmelda osanud.

Küsisin ka seda, kui palju ta tunnitasu tahaks ja ta ütles tagasihoidlikult, et kaks eurot. Kui imestasin, miks nii vähe, siis ta ütles, et lähtus sellest, mida talle üks ettevõtja tikkimistööde eest maksab. Masendav, kuidas meie käsitöölisi koheldakse! Ma ei suutnud nii vähe maksta, nii et pakkusin talle alustuseks kolm eurot tunnist ja tõstsin selle üsna pea 4,50 peale. Veel veidi hiljem juba kuue euroni. Kõrgemale hinnale seadsin siiski tingimuseks, et see kehtib siis, kui praaki ei teki. Ma tean, et õmbluses makstakse enamasti tükitöö eest, aga mulle oli tähtis kvaliteet ja ma ei tahtnud, et mu abiline raha pärast kiirustama hakkaks. Samas tahtsin, et ikkagi säiliks mingi stiimul teha kvaliteetset tööd ja seepärast siis sidusingi kõrgema tunnitasu kvaliteediga. Kuus eurot ei ole ka palju, aga sellest on nüüd juba mõni aasta möödas. Lähtusin sellest, millised olid tol ajal õmblejate palgad Saaremaal ja panin sellest veidi kõrgema tasu. Täistööajaga oleks abiline teeninud kuus 1008 eurot, mida pole palju, arvestades seda, et ta esitas mulle FIEna tehtud tundide kohta arve. Samas ei võimaldanud toote hinnad kõrgemat töötasu maksta ja tõsta ma hindu siis veel ei julgenud.

Lapikoja seinal oli nädalatabel, kuhu abiline märkis ise tööga alustamise ja lõpetamise aja. Iga nädala lõpus arvutasime tunnid kokku ja ta saatis mulle arve. Keskmiselt 1−2 päeva nädalas vajasin tema abi ja kuna lapikojas pole just ülearu suured tööruumid, siis planeerisin enamasti nii, et ta töötas seal, kui mina samal ajal teises majas oma põhitööd tegin. Sageli käis ta abiks ka sellistel päevadel, mil mind ennast kodus ei olnud — töö oli selge ja nii oli meil mõlemal lapikojas töötades rohkem iseseisvust ja ruumi.

elleks ajaks, kui omale abilise leidsin, olin avastanud enda kohta midagi, mida ma enne ei teadnud — mu kätel on pärilik artroos. Ma poleks ehk niipeagi sellest teada saanud, kui poleks hakanud lapikojas sellise koormusega tööle, et käed valutama hakkasid. Varasem töö oli arvutis ja ma küll nägin, et sõrmeliigesed on moondunud, aga see oli tekkinud aastatega ja valu eriti ei teinud. Nüüd aga lõi mõnikord kätesse selline valu, et pisar tikkus silma. Sain aru, et olen teinud endale ettevõtte, millel ei saa olla pikka perspektiivi, kui ei leia endale kedagi, kes suudaks selle töö täielikult üle võtta — see tähendab nii praktilist tööd kui ka klientidega suhtlemist ja lapikoja Facebooki-lehele lugude kirjutamist. Hakkasin otsima veel üht inimest.

Kuna mul üks abiline oli olemas ja ma ei tahtnud kellelegi tekitada lootust, et siin põhitöökoht ootamas on, hakkasin otsima praktikanti, ise salamisi lootes, et kui leian sobiva inimese, küll siis talle lapikoja üleandmise plaanid õigel hetkel välja käin. Leidsin juristi haridusega noore inimese, kes oli parasjagu oma tööotsingutes teelahkmel ja soovis tulla lapikotta praktikale. Õmblemises tal erilisi kogemusi polnud, nii et seda pidi ta kohapeal õppima ja tõesti õppis ka — visalt ja eesmärgipäraselt, märkides üles iga väiksemagi töölõigu tegemise aja, et saaks kontrollida enda arengut. Ja areng toimus. Lõpuks õpetasin talle isegi teppimist, mille kohta varem olin mõelnud, et see on vaid minu pärusmaa. Teadsin, et ta oskab hästi kirjutada, nii et minus tekkis lootus, et ehk saab temast see inimene, kes lapikoja üle võtab, kui minu käed seda tööd enam teha ei suuda.

Nii siiski ei läinud ja lõpuks jõudsin ikkagi punkti, kus otsustasin, et teen kõike ise. Peamine põhjus, miks nii otsustasin, oli toodete hind, mida ma tõesti tõsta ei julgenud, aga kui jätsin hinnad samaks, siis nägin, et abiliste pealt ma praktiliselt mitte midagi ei teeni. Käsitööettevõtluses jäävad tunnihinnad suhteliselt madalaks ka siis, kui oled julgenud oma toodetele nii kõrged hinnad panna, et see nii mõnegi inimese silmi pööritama paneb. Kahjuks ei tähenda see, et saad nende hindade juures töötajatele normaalset tunnitasu maksta ja ise ka ettevõtjana natuke teenida. Ma nägin, et tänu abilistele jõuame täita küll rohkem tellimusi, aga rahalist kasu ma ise sellest ei saanud. Ja vastutus oli ikkagi, kõigi meie töö eest. Nii ma siis otsustasingi, et pigem võtan vähem, aga keerulisemaid ja kallimaid tellimusi ning teen edaspidi kõike üksi. Siiani on see toiminud, kuigi tõsi küll, sageli tellimustest äraütlemise hinnaga.

Ma tean, et samasse punkti on jõudnud mitmed mikroettevõtjad, kelle käive on suurenenud sellise piirini, kus enam üksi ei jõua, aga kui siis keegi on tööle võetud, selgub, et ka see pole kasulik, sest nüüd annad küll kellelegi tööd, aga ise selle pealt ei teeni. Tean kondiitrit, kes kolis koduköögist kesklinna ja võttis tööle kaks inimest, et siis aasta-paari pärast tõdeda, et endale jäävad vaid tühjad pihud, ning kes seepeale kolis oma küpsetamistega kodukööki tagasi, koondades mõlemad töötajad. Tean väikest autoteenindust, kuhu omanik palkas abilise, et siis mõni aeg hiljem tõdeda, et see pole talle kasulik. Ja tean üht väikest õmblustöökoda, kus juhtus seesama — tööd kuhjusid, palgati abiline, avastati, et see pole tulus ja lõpuks ikkagi loobuti abilisest. Nii on juhtunud paljudega, sest mikroettevõtlus on oma olemuselt sageli selline, kus põhiosa käibest moodustab tööaeg ja materjalikulu on marginaalne — kui selle tööaja kellelegi teisele loovutad, siis jääd ise kaotajaks, sest hindu tõsta pole mõistlik, aga olemasolevate hindadega nii enam ise ei teeni.

ee tee on minulgi nüüd läbi käidud ja kuigi mu käed teevad jätkuvalt valu, olen otsustanud tulla lapikojas üksinda toime ja viia tasapisi käibe oma teise firmasse, mille kaudu koolitusi teen. Pean siduma oma tuleviku aina enam sellise tööga, kus kätele nii suurt koormust ei teki kui lapikojas.

MINU MÕTTEID

  • Et saada edukaks ettevõtjaks, ei pea ilmtingimata riskima. Tegelikult ei pea isegi julgema äri teha — piisab sellest, et lihtsalt alustad ja samm-sammult edasi liigud, kuni ühel hetkel avastad, et sinust ongi saanud ettevõtja.
  • Kui sul on põhitöö, millega sa pole rahul, või kui elad maal, kus töö kaotuse korral uut tööd leida oleks võimatu, siis mõtle, kas sul on mõni oskus, mis sobib ettevõtlusega alustamiseks. Kui alustad ettevõtjana põhitöö kõrvalt, on sul alati olemas turvavõrk, kuhu töökaotuse korral pehmelt maanduda.
  • Kui sinu tegevusvaldkond on töömahukas, siis ei pruugi sul olla kasu sellest, kui kedagi endale appi palkad. Et seda teada saada, palka aga julgesti abiväge, ja vaata, kuidas läheb. Ettevaatuse mõttes on kasulik endale kõigepealt praktikant leida — nii ei seo end liigse kohustusega anda teisele tööd pikema aja jooksul.


Katkend pärineb Maire Forseli raamatust "Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks!".

Maire Forsel on sotsioloogiharidusega ettevõtja, kes sai laiemalt tuntuks jaanuaris 2015, kui avaldas oma ettevõtte Leisi Lapikoja Facebooki-seinal loo ausa ettevõtluse hinnast. Sestpeale on temast saanud omamoodi mikroettevõtjate eestkõneleja, kes propageerib maaelu ja innustab inimesi looma oma ettevõtteid ning mitte ootama, et riik neile heaolu kandikul kätte tooks.