"Enne saate esimest hooaega olin parasjagu ise madalseisus. Olin just Tallinnasse elama tulnud, üksik, ületöötanud ja endas kahtlev ning mõtlesin omaette, milleks ja kellele ma pingutan," meenutab ta. "Siis jõudis kätte saate salvestamise aeg ja inimesed rääkisid mulle oma lugusid ning sain aru: ükskõik, kui halvasti mul enda meelest on, pole see võrreldavgi raskustega, millega puutusid kokku mu intervjueeritavad."

"Ma olen terve, käed-jalad küljes, meeled töötavad, mul on kodu ja vanemad, sõbrad, keda ma ei näe ehk iga nädal, aga nad on olemas," jätab naine, tunnistades, et saade on teda palju kasvatanud ja enam pole ta klaas kunagi pooltüki, vaid ikka pooltäis.

Loe pikemat intervjuud Keiliga värskest Naistelehest.