Su uus raamat räägib häbist. Mulle kuidagi meenub enda lapsepõlvest, et oli hästi palju sellist pealesunnitud häbitunnet. Miks sina selle teema kirjutamiseks valisid?

Ma olen näinud, kui paljud väga andekad ja lahedad inimesed ei jõua oma elus kuigi kaugele, sest neil puudub igasugune enesekindlus. Ja kui siis meenutustega ajas tagasi minna, ilmub kindlasti välja mingisugune karm õpetaja, ema või isa või keegi, kes on selle enesekindluse kunagi häbistamisega maha tampinud.

Üsna mitu pätti on mulle tunnistanud, et neil pole kunagi häbi olnud. Pettumust ja piinlikkust küll, aga need tunded on tekkinud ise, mitte kellegi käsul, ning need pole takistanud neil hiljem uuesti "piire ületada". Reeglina on nad olnud sellised lapsed, keda tihti korrale kutsuti ja häbistati. Seega need, kel on põhjust häbi tunda, seda nagunii ei tunne. Aga neil, kes on tundlikud ja empaatilised, saavad õigest ja valest inimlikul moel aru, on kõvasti häbi. Nad tunnevad end alaväärsena ja neil ei ole kindlust, et öelda: "Vaadake, ma võin seda teha." See on hästi suur eneseületamine, teha lõpuks seda, mida su süda sunnib. Ja need, kes tahavad olla head lapsed ja ongi head lapsed, on sageli ka need, kes lõpuks elult peksa saavad.

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: