Aprilli viimasel nädalal langetati Kanadas Albertas kohtuotsus, millega meningiiti surnud väikelapse vanemad mõisteti lapse surmas süüdi, sest nad ei pöördunud õigel ajal arstide poole. Vanemad ei jätnud last hoolitsuseta, nad toitsid ja armastasid teda, aga nagu nentis prokurör Lisa Weich, siis “kahjuks ainult armastusest ei piisa”. 19-kuuselt bakteriaalsesse meningiiti surnud Ezekieli vanemad David (32) ja Collet (36) Stephan arvasid, et lapsel on lihtsalt külmetus, mistõttu nad ravisid teda kaks ja pool nädalat looduslike ravimitega, nagu küüslauk, tšillipiprad ja sibulad, ning ka looduslikest vahenditest immuunsüsteemi toetava ravimiga. Kui laps hingamast lakkas, kutsusid ehmunud vanemad kiirabi, kuid haiglas tunnistati poisike ajusurnuks.

Kuigi Kanada juhtumi puhul oli tegu äärmiselt traagilise lõpuga eksitusega, otsustas kohus siiski, et vanemad ei suutnud tagada lapsele “eluks vajalikke tingimusi”. “Vanemad peavad järgima seaduse poolt sätestatud standardeid,” märkis prokurör. Vanemad ei olnud süüdi selles, et laps meningiiti haigestus, vaid selles, et nad ei võimaldanud talle piisavalt adekvaatset abi.

2011. aastal mõisteti Prantsusmaal ranged vegan-vanemad Sergine ja Joel Le Moaligou süüdi oma 11 kuu vanuse tütre surmas “hooletussejätmise ja toidupuuduses hoidmise” tõttu. Vanemad toitsid pisitütart vaid vegan-ema rinnapiimaga, mis meditsiiniekspertide kinnitusel põhjustas lapse surmaga lõppenud tõsise vitamiinipuuduse.

Vanemad last haiglasse ei viinud

Ehmunud vanemad kutsusid beebile kiirabi, kui laps muutus jõuetuks ja reaktsioonivõimetuks. Parameedikud kaasasid juhtumisse ka politsei, kuna laps oli väga kahvatu ja kõhn ning arst keeldus ilma põhjaliku lahkamiseta surmatunnistusele alla kirjutamast. Lahkamisel selgus, et laps, keda toideti vaid tema 37-aastase veganist ema rinnapiimaga, kaalus vaid 5,7 kilogrammi, kuigi oleks pidanud selles vanuses kaaluma vähemalt 8 kilogrammi.

Peale sügava alakaalulisuse kannatas laps ka A ja B12 vitamiini puuduse all, mistõttu oli ta põletikele eriti vastuvõtlik. Lapse ametlik surmapõhjus oligi kopsupõletik. “Vanemad ei järginud arsti nõuannet viia laps haiglaravile, kui neile see ettepanek lapse üheksandal elukuul toimunud arstivisiidil tehti. Juba siis nägi arst, et lapsel on bronhiit ja ta on kaalu kaotanud,” ütles vanemate kaitsja Stephane Daquo. Vanemad otsustasid arstiabist keelduda ja ravisid oma sülelast kapsaleotistega, sinepiga ja kampriga ning pesid mulla ja saviga, selle asemel et teda vannitada. Kaitsjate sõnul olid mõlemad vanemad oma tegudest ja nende tagajärgedest teadlikud.

Vanem vastutab vaid kuni lapse surmani?

Märtsis jõudis ka Eesti avalikkuse tähelepanu alla juhtum ajukasvajasse haigestunud viieaastasest tüdrukust, kelle ema keeldus meditsiinilisest abist, kuna uskus end “ravitseja-terapeudiks” nimetavat meest rohkem kui arste. Kui hinge vaakuv laps viimaks lastehaiglasse jõudis, oli arstide sõnul aga juba liiga hilja ning tüdrukuke lahkus 21. märtsil elavate hulgast. Lapse isa rääkis Eesti Ekspressis avaldatud artiklis, et tema oleks pooldanud küll tavameditsiini abi, kuid ema ja isehakanud tervendaja soovid jäid peale. Eelnev juhtum tõstatab taas küsimuse, kes õigupoolest peaks lapse tervise ja mõnel juhul lausa elu üle otsustama.

Eestis on vanemad aga sarnaste juhtumite puhul puutumatuks jäänud. 2000. aastal, kui jehoovatunnistajatest vanemad loobusid usuliste veendumuste tõttu arstide sõnul lapse elu päästmiseks hädavajalikust vereülekandest, mõisteti vanemad õigeks. Kuigi süüdistuskõnes märkis prokurör Margus Kurm, et ekspertide hinnangul oli laps veremahu asendamisega ravitav, otsustas kohus, et vanemate vastu puudub kuriteo koosseis. Võitis seisukoht, et laps ei surnud mitte vanemate ettevaatamatuse või otsuste tõttu, vaid seetõttu, et ta oli “väga raskes seisundis”. See, et arstiabi oleks mainitud “väga rasket seisundit” leevendanud, otsust ei muutnud.

Samuti on Eestis nn ökoemmede seas levinud nn kodusünnitused, mille käigus mitmed emad on seadnud oma lapse elu ohtu ning mõni laps on sünnitusel ka surnud. Samuti on küllalt laialt levinud vaktsieerimisvastane hoiak, mistõttu osa vanemaid seab samuti oma lapse otseselt ohtu.

Lastekaitse liidu presidendi Loone Otsa sõnul peavad kõik riigid tunnustama iga lapse sünnipärast õigust elule ja tagama lapse ellujäämise. “See tähendab, et igal juhul igal lapsel, kes sünnib, ka väga raske puudega lapsel ja lapsel, kellel on vähe elulootust, on ikkagi sünnipärane õigus elule ja tema ellujäämiseks tuleb teha maksimaalselt kõik, mis arstidest sõltub,” selgitas Ots. “Lapsel on õigus võimalikult heale tervisele ning tervise taastamisele, talle tuleb kindlustada arstiabi ja tervishoid ning sünnituseelne ja -järgne arstlik hooldus,” tsiteerib Ots laste õiguste konventsiooni 24. artiklit.

Vanemlikud õigused ära

Erinevalt näiteks Kanadast, Eestis vanemaid lapse haigussurma puhul Ilvese sõnul ka ei karistata. “Eestis see asi nii absurdne ei ole, tahtevastast ravi ka laste suhtes meil sellisel kujul ei ole,” selgitas Ilves. “Meie lastekaitse pole veel nii hull, kuigi ta läheb hullemaks.”
Samas tunnistas ka Ilves, et vanemate vaba tahe ei saa ikkagi olla absoluutne. “Ainult niisugustel juhtumitel, kui surm on sisuliselt kindel, isegi mitte küsimärgiga, sellisel juhul võib seda (vanemata soovile vastu minnes last ravida — toim) teha.”

Lastekaitse liidu projektijuhi Kiira Gornischeffi sõnul on oluline, et arst selgitaks ravi ka noorele patsiendile endale. “Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus uurida lapselt, mil määral ta mõistab kavandatud ravi, teha kindlaks lapse seisukoht ravi suhtes ja tema pädevus otsustada, kas raviga nõustuda või mitte. Ühtlasi on tervishoiutöötajatel kohustus teha lapse lähedastega koostööd,” selgitas ta. Huvide konflikti olemasolul peavad Gornischeffi sõnul tervishoiutöötajad lähtuma eelkõige lapse tervisest ja lapse parimatest huvidest.

Kui vanem siiski lapsele hädavajalikust ravist loobub, on Eestis paljude teiste riikide eeskujul võimalus vanematelt kohtulikult ajutiselt ka vanemlikud õigused ära võtta. “Kui vanem segab lapse ravi ja ta ei luba ravida, siis Eesti riigis on selline süsteem, et me teatame halduskohtunikule ja selleks ajaks, kuni laps vajab abi, võetakse vanemlikud õigused ära,” lausus teenekas lastearst Adik Levin. “See on nüüd viimase 15 aasta suure töö tulemus.”

Pikemalt loe Pealinn.ee!