Võib ju teisiti: osta lapsele koolialguse kingiks paarikümne tuhandene võimas mänguasi ja unustada ta selle hoida. Siis on päris loogiline ühel päeval ajalehest lugeda, kuidas arvutipeole sõitnud 7. klassi poisid “on võimelised arvuti taga istuma 24 tundi ööpäevas”. Või jututubades “vestlejate” repliikide kellaaegu uurides leida, et vestlus võrgus toimub tavaliselt hommikuse kukelauluni välja.

Järgnevad lood ei taha teid, kallid lapsevanemad, sundida arvutit aknast välja viskama. Vastupidi: arvuti on hea riistapuu ning ostke see ikka endale koju, kui saate. Ainult et selleks on tehnoloogia liiga salakaval, et last kontrollimatult tema hoolde usaldada.

Pere ja Kodu märtsis:
  • Kuidas arvestatakse vanemapalka?
  • Kes on indigolapsed?
  • Mida teha, kui mees viilib elatisraha maksmisest

    Telli ajakiri!

  • Seisukohad:

    Laps
    Ema
    Oma ala asjatundja
    Õppejõud
    Silmaarst
    Psühholoog

    Laps

    Üheksa-aastane poiss lülitab arvuti sisse ja selgitab mulle kannatlikult: “Arvutimänge on laias laastus kolme sorti: jookse ja tapa, planeeri ja ehita, sõida ja võida. Mulle meeldivad kõige rohkem ehitamismängud, strateegia, noh. Aga mängin tulistamist ka. Loomulikult saan ma aru, et see seal pole päriselu. Meil pole nii hea monitorgi. Päriselu on mõnes mõttes hoopis karmim. Näiteks meie endine solfedzhoõpetaja oli tuhat korda hullem kui “Terminaator 3-s” see masinate kapten. Selge, et tema puhul ei saa jookse ja tapa meetodit kasutada.”

    Seesama poiss kipub arvuti taha siis, kui midagi teha ei ole. Aga ta ka loeb palju, mängib legodega ja kallistab ema. Ütleb, et raamatud meeldivad talle rohkem, sest lugemise ajal tulevad head mõtted pähe. Viimasel ajal on arvutipiirangutest — 1 tund koolipäeval ja 2 nädalalõppudel — rangelt kinni pidanud. Sest “ema on nii palju sellest rääkinud ja ma ei taha kogu aeg kokkuleppeid rikkuda”.

    Ema

    Ristsõnaajakirjade kujundaja, kahe poja ema Advig Stahl-Eisel saadab mulle meili: “Mu poegade arvutimängude kirg võtab tegelikult mõistuse. Kuidas nii nüri tegevus võib olla nii köitev? Noh, aga teisalt ongi meil raske seda vaimustust mõista — puudub isiklik kogemus. Saagem suureks ja leppigem sellega, et elu on läinud edasi. Meie tahtsime ka paremaid kanne, kui vanaemadel oli. Samas pole meie kodus see asi vist väga hull, kuulu järgi on hullemaid.”

    Kindlasti on totaalne arvuti- ja netisõltuvus tihti seotud laste “unustamisega”. Kui inimene on üksi, siis on ju loomulik otsida tegevust ja seltskonda — või kuidas? Ja kui probleem hakkab üle pea kasvama, tasuks mõelda sellelegi, millal viimati perega koos piknikul või kelgutamas käidi? Millal lapsel minuga viimati huvitav rääkida oli? Millal ma teda kuulasin nagu inimest, mitte kui tühiste muredega jõnglast?

    Netis suhtub vestluspartner temasse kui võrdsesse. Just see võib olla lapse jaoks asi, mida ta sealt otsib. Mängus saab ta otsustada nii, nagu tema tahab, mitte nagu sina tahad. Ehk sama vana jutt — kui ikka naabri kaagid pidevalt minu pisikest kullatükikest kiusavad, siis äkki tasuks pisut endasse vaadata.

    Oma ala asjatundja

    Peres ja Kodus paljude lemmikrubriiki, arvutiveergu koostav Heiti Kender annab kiire meilivastuse: “Mina tutvustaks arvutit lapsele nagu viltpliiatseid. Väga õrnad, aga samas väga võimsad — jah, tapeet tuleb ära vahetada, et seda joonistust maha saada.

    Asi, mille vastu ma olen, on arvuti tõstmine lapse tuppa. Sinna võib arvuti viia siis, kui tegu pole enam lapse, vaid keskkooli viimastes klassides käiva noorega. Elutuba on see kõige õigem koht. Ning jälgige, et diivanil lesides ja telekat vaadates ekraan teile kätte ei paistaks. Igaühel on õigus privaatsusele!

    Arvuti elutoas kindlustab nn rehetoa efekti. Te saate lapsega suhelda, te lausa peate ja kohustute vastama tema küsimustele ning arutama võimalikke muresid. “Mine mängi oma toas!” on halvim, mida lapsele öelda võib. Ta on ju ikkagi elav inimene ning vajab seltsi.

    Kui suhtlemine lapsega on paigas, vahtigu internetist mida tahes. Nett on meedium, interaktiivne ja ettearvamatu. Vanemate ülesanne on kasvatada last nii, et ta oleks avatud meelega, ning tulla vajadusel oma elukogemusega appi. Kuidas te saaksite appi minna lapsele, kes on oma toas arvuti taga ja vestleb kellegi “ilusnukuke12”-nimelisega, kes teda õue mängima kutsub ning kes tegelikult on 46aastane pedofiil?”

    Õppejõud

    Helsingi Ülikooli kasvatusteaduste vanemlektor Jyrki Reunamo, kes pooldab arvutite sobitamist lasteaedadesse, arvab internetis: “Vaid harvadel juhtudel võib arvutikasutuse otseseks tagajärjeks pidada kohmakust inimsuhetes ja muu maailma eest sulgumist.

    Arvuti tutvustamine võiks alata nii vara, kui lapsel huvi tekib. Kuni aistingud ja meel on veel arenemas, ei tohiks lasta aga lapsel arvutis tunde veeta, ning kindlasti mitte vanema lähedaloluta. Kõike, mis puudutab tehnoloogia ja lapse arengu suhteid, veel ei teata, kuid selge on see, et vaid silma, kõrva ja käe koostööl põhinev arvutikasutus annab ahtakese aimu reaalsusest. Õues poriga mänginud laps on selles mõttes küpsem vastu võtma maailma väljakutseid, kui hiir käes uusi programme uurinud laps.

    Muidugi on lapsele tähtsamaid asju kui arvuti, näiteks süli ja püsivad inimsuhted. Teisalt on täiskasvanu, kes arvutit võsukese eest kiivalt varjab, raskes olukorras. Tehnoloogia on loomulik osa maailmast, kus me elame.”

    Silmaarst

    Tartu Lastepolikliiniku silmaarst Piret Jüri muigab: “Arvutit süüdistatakse teenimatult kõikides hädades. Head materjali ei riku miski. Arvuti ei tekita massilist lühinägevust, küll aga aitavad pikad tunnid arvuti taga esile tuua silmavea, mis lapsel juba olemas. Ka on arvuti üks põhjustest, miks viimasel ajal on sagenenud silmade väsimine. Samas on see seotud üldise stressi ja pingega.

    Aga kindlasti on mõtet arvutikasutamist piirata. Kuidas see rahva tervise seadus aastast 2001 ütlebki: 1.–3. klassi õpilased tohivad järjest arvutit kasutada kõige enam 15 minutit, 4.–7. klassi lapsed 25 minutit ning 8.–12. klassi omad kuni 30 minutit. On muidugi absurd ette kujutada, et keegi sellise ajaga mängitud saaks! Mina soovitan neid piire võtta kui aega, mille möödudes peab tegema väikese pausi — kas pilgu kaugusse suunama või korraks köögis käima. Nii ei ole silmal kogu aeg täiskoormus peal.”

    Psühholoog

    Tartu Ülikooli Kliinikumi lastepsühholoog Katrin Pruulmann haarab laualt tähtsa raamatu RHK-10, kus on kirjas kõik psühhiaatrilised määratlused. “Niisugust diagnoosi nagu arvutisõltuvus pole veel olemas. Kui mujal maailmas sellist nähtust kirjeldatakse, lähtutakse samadest kriteeriumidest nagu psühhoaktiivsete ainete puhul.

    Seni pole minu poole keegi arvutiprobleemiga pöördunud. Tullakse muude muredega: laps on kooli pooleli jätnud või on depressiivne, ja siis räägib ema ka liigsest arvutihuvist.

    Huvist sõltuvuseni on siiski veel pikk maa. Mõni lihtsalt on keskmisest kõrgema teadmistejanuga: ta tunneb rõõmu sellest, kui saab midagi uut teada, omandab uue oskuse. Teine istub arvutis lihtsalt sellepärast, et kõik teevad nii.

    Arvuti sobib introvertsele lapsele, kes on vahetus suhtluses väga arglik. Suurepärane on arvuti haigele ja puudega inimesele. Arvuti sobib ka hüperaktiivsele lapsele. Tema vahetu suhtlus kipub untsu minema seetõttu, et ta on kas liiga pealetükkiv või tüütu ning saab tihti negatiivset tagasisidet. Siiski ei asenda arvuti ka neile teist inimest.

    Pluss see osa lapsi, kes tõmbuvad arvutisse kriisiperioodidel. Neile on arvuti asendustegevus, et mitte mõne raske probleemiga kas koolis, kodus või iseendas silmitsi seista. Nendega peab olema eriti tähelepanelik ning selgitama välja, milles probleem. Muidu mure aina süveneb.

    Jah, uued võimalused ei tule üksi, vaid koos lisaportsu vastutusega. Suhtekolmnurk laps-vanem-arvuti on uus mängumaa, kus aitavad vanad head nipid: lapsega rääkida, mitte kontakti kaotada, ise tasemel olla. Olgu pealegi arvuti tänapäeva religioon; kui lapsel olete olemas teie, ei upu ta virtuaalmaailma. Või kui korraks upubki, saate teie ta sealt jälle välja aidata.

    Mürgid ja vastumürgid

    Ohud arvutiga

    1. Käitumise muutumine vägivaldseks.
    2. Virtuaalne reaalsus ja tegelik elu võivad sassi minna.
    3. Silmad väsivad.
    4. Liikumisvaegus.
    5. Kõhukinnisus, hemmorroidid.

    Mida teha?

    1. Tundke huvi, mis mängudes toimub, arutlege koos vägivalla üle. Vaadake mängukarbilt vanusepiirangut. Mäng pole alla 18 keelatud mitte keerukuse tõttu, vaid vägivalla ja seksi rohkuse tõttu.

    2. Selgitage, mis on mängus ja mis päris; võrrelge mängulahendite võimalikkust päriselus. Tehke kokkuleppeid arvutis olemise aja suhtes ning kontrollige sellest kinnipidamist. Ärge lubage mängida rohkem kui tund korraga.

    3. Tehke iga 10–15 minutit tagant lühike puhkepaus. Jälgige, et valgustus oleks sisse lülitatud. Iste olgu ekraanist võimalikult kaugel.

    4. Ergutage last arvutivabal ajal rohkem liikuma. Korraldage sportlikke nädalalõppe perega, käige kelgutamas või jalutamas.

    5. Ka siin aitab rohkem liikumist ja lühikesed mängimiskorrad.