Mu ninasõõrmed on liiga suured. Ups, järjekordne pigmendilaik? Miks mul nii kõverad huuled on?

Loe ja vaata Cosmo oktoobrinumbrist:
• Cosmo kaanestaar: Nicole Scherzinger
• Eksklusiivintervjuu Rita Oraga
• Mehed ja mood – miks me ei klapi?
• Pea Rootsi lauas piiri
• Mul ei ole und
• Kuidas õigesti tülitseda?
• Cosmo SOS stiiliabi

Vaadates fotosid oma telefonis, näen, et olen kaamerasse nii naeratanud kui ka mossitanud ja teinud seda kõike selleks, et saada ideaalset profiilipilti oma LinkedIni lehele (olen juba viimased pool tundi sellega mässanud). Kuskil 24. pildi juures — mis mulle muidugi ei meeldinud — sain ma aru, et asi ei ole vales valguses ega huuleläikes. Asi on minus — olen enesekriitilisem kui kunagi varem. 

Vanasti olid ainult kuulsused valvsalt teiste pilkude all, kuid nüüd on kõigil oma avalik kuvand — olgu see Facebookis, Instagramis, Twitteris või neist kõige pealiskaudsemas — Tinderis. Mitte kunagi varem ei ole me pidanud ennast (või kedagi teist) nii tihti vaatama, mistõttu on naisi, kellel on sellest tekkinud kompulsiivne kinnisidee pidevalt täiuslik välja näha, millega kaasneb tunne, et alati leidub midagi, mis on natuke korrast ära. Kutsugem seda nähtust ilu väärtajuks.

Nagu keha väärtajugi (vaimne häire, mis mõjutab ligi 2% elanikkonnast, pannes inimesi keskenduma kehalisele puudusele, mida tegelikult ei eksisteeri), põhjustab ka ilu väärtaju moondunud minapilti. Kuigi see ei ole kliiniline diagnoos, siis ihalemine lopsakate huulte, sileda naha, ideaalse nina või täiuslike rindade järele (nimekiri läheb edasi), võib põhjustada

tõsise kalduvuse keha väärtaju häire tekkeks ehk kinnisideeks ning vajaduseks end pidevalt kosmeetiliselt kohendada. Tänapäeval on kahjuks väga lihtne selle kütkesse sattuda…

Kui sulle midagi ei meeldi, siis muuda seda

“Ilukirurgia ei ole enam vaid rikaste ja kuulsate pärusmaa nagu 10 aastat tagasi,” ütleb psühhoterapeut Vivian Diller, kes on spetsialiseerunud naiste muredele. Mõistliku hinnaga ja kergesti kättesaadavad protseduurid võivad kõlada kui progress, kuid on samal ajal libe tee.

Kõige suurem reeglitemuutja — kortse vähendavad süstid. Algselt protseduur, mille eesmärk oli siluda mõned vaod näos, on nüüdseks vahend kortsude vältimiseks, ütleb Manhattani dermatoloog ja The Mount Sinai Medical Centeri professor Ellen Marmur. Laialdaselt aktsepteeritud tava siluda miimikakortse veel enne, kui need tekkida jõuavad, ning pinguldada nahka, kui see pole veel lõtvunud, tundub paljudele naistele justkui mõistlik ja arukas investeering. Seda niivõrd, et viimase kolme aasta jooksul on Botoxi läbimüük tõusnud 30% (lisaks koguvad populaarsust volüümi andvad süstitavad vahendid nagu Restylane ja Juvederm). Soov nooruslikku nahka säilitada ei ole sugugi halb, kuid samal ajal võib see muuta mõnede naiste mõttelaadi (eriti nende, kellel on kalduvus keha väärtajuks), kes nüüd — arstide abiga — võivad näha probleeme veel enne, kui need tekkida jõuavad.

“Kortsude eemaldamine või huulte vormimine on tihtipeale esimene samm edasiste ilukirurgia protseduuride suunas,” ütleb Los Angelese dermatloog Jessica Wu, kelle klientide seas on ka mitmeid kuulsusi. “Kui nad nõelaga juba ära harjuvad, hakatakse kaaluma ka keerukamaid operatsioone, nagu põseimplantaadid, huulte tõstmine ja rindade suurendamine.”

Sotsiaalne faktor

Oma välimuse demonstreerimine online’is (eriti kui oled kulutanud aega ja raha selle täiustamiseks), loob täiesti uue võimalike probleemide kogumi. Tuletades meelde, kuidas ma oma LinkedIni profiilipilti tegin (ja üha uuesti tegin), saan aru, kuidas see tsükkel algab. Ma ei ole kunagi varem ühtki fotot nii põhjalikult ja kaua analüüsinud.

“Sotsiaalmeedia on meid oma “vigadest” teadlikumaks teinud,” ütleb Diller. Sellest ajast, kui Instagram mängu tuli — oma nahka täiustavate filtritega –, on reaalsust raske taluda. “Olen isegi kuulnud tüdrukuid ütlemas, et “ära palun postita seda pilti, see on lihtsalt liiga… mina”,” märgib Diller.

Samuti on end lihtsam näha võrdluses teistega. See on teema, mille terviseeksperdid on ristinud “võrdle ja ahasta”-sündroomiks ning mis annab hoogu ekstreemsematele ilukirurgia trendidele. Hiljutises American Academy of Facial Plastic and Reconstructive Surgery uuringus leiti, et nende inimese osakaal, kes tahavad veebis paremad välja näha ja pöörduvad seetõttu arsti poole, on kasvanud 31% võrra. Facebooki iluravi, midagi, mis kõlab kui Joan Riversi stiilis 60+ daamide kohendamine, on tegelikult hulk väikseid protseduure. Need on enamasti lõua ja nina korrigeerimine ning rasvaimu, mida teeb selfie-generatsioon, eesmärgiga sotsiaalmeedia piltidel parem välja näha.

Karjamentaliteet

Selle mõtteviisi juures on üks häirivamaid aspekte fakt, et see võib olla nakkav. Mõtle sellele. Kui sinu tutvusringkonnas oleks kõigil naistel miimikakortsud silutud ja huuled Botoxit täis süstitud, siis võid hakata nendesse protseduuridesse suhtuma kui millessegi tavapärasesse à la kulmude kitkumine ja juuste toonimine. Sinu ilustandardid võivad nihkuda sedavõrd, et “pardihuuled” ja täiesti sile otsaesine hakkavadki tähistama ilu, mistõttu oled ka ise valmis nõela alla minema, et teistega sobituda. Meie sõbrad mõjutavad suurel määral arusaama normaalsest ning kahjuks võib see mõju välja ulatuda ka nahaarsti kabinetti.

“Minu juures käivad tihti lähedaste sõprade seltskonnad ja õed, kes reserveerivad endale koos arstiaja,” ütleb dr Marmur. Ta lisab, et ravi puhul on tihti nii, et inimesel on sõber, kes teda innustab. “Võib olla vägagi tervislik, kui sõber teab, mida ta teeb.” Ent kui tal on keha väärtaju? Sellest võib kujuneda olukord, kus pime juhib pimedat.

Reaalsuskontroll

On täiesti inimlik, kui vaatame peeglisse ja näeme, et ilul on arenguruumi. Kuid kuidas mõista, millal sinu mõtted (ja käitumine) liiguvad juba väärtaju territooriumile? Diller pakub välja kolm punkti, mille peale mõelda: kui sinu arusaam ilust muutub liiga rigiidseks (näiteks ihkad välja näha täpselt nagu Adriana Lima), kui hääl sinu peas on konstantselt kriitiline ning kui su välimus muutub sinu prioriteediks, oleks tark pöörduda terapeudi poole.

Mina ise saan pingega hakkama järgmiselt: kui hakkan liigselt uurima poore või pigmendilaike oma näos, astun peeglist kaks sammu tahapoole — sealt on palju kenam vaade.