Seentele annab toiteväärtuse nende orgaaniliste ühendite rikas koostis.

Süsivesikute hulk seente kuivmassist on keskmiselt 68-74%. Osa süsivesikuid on kergesti seeduvad (glükoos, fruktoos, mannoos), aga põhiosa neist moodustavad kiudained, mis aitavad organismil mittevajalikke aineid väljutada.

Rasvu sisaldavad seened rohkem kui kartul, peet või teised aedviljad. Kuigi lipiidide sisaldus seentes on madal (1,3-2,7% kuivainest), kuulub 67% neist küllastumata rasvade hulka.

Mineraalainete rikkuse poolest sarnanevad seened puuviljadega. Kaaliumi, fosforit ja ka väävlit on neis rohkem kui aedviljades ning enamikus puuviljades.

Valku on seentes rohkem kui aedviljades, sestap ei nimetata neid asjata taimseks lihaks. Näiteks kuivatatud puravikes on omastatavaid valke kaks korda rohkem kui loomalihas, kalaga võrreldes veel kolm korda enam.

Loe Mari septembrinumbrist veel:
· Kuidas aknega toime tulla?

· Meditatsiooni 12 astet

· Pilatese 6 põhiprintsiipi

· Seemned – minijõujaamad

· Sügisannid köögis

· Toidublogija Pille Petersoo aed

Seentes on karoteeni (kukeseentes, kivi-, sametpuravikes ja riisikates rohkem kui porgandis), B-rühma vitamiine (näiteks B1 on šampinjonides, riisikates ja kukeseentes vähemalt sama palju kui teraviljades ja loomamaksas), PP-vitamiini peaaegu samavõrd kui maksas. C-vitamiini on kukeseentes nagu tsitruselistes, mustades sõstardes ja küüslaugus. D-vitamiini leidub rohkesti puravikes, kogritsates, lehterkukeseentes, aga see tekib ainult siis, kui seen päikese käes kasvab.

Orgaanilist tsinki ja vaske on eriti kännuseentes, tatikates, šampinjonides ja kukeseentes, mistõttu on need kasulikud vereloomele.

Väävlisisalduse poolest ületavad seened nii aed- kui ka puuvilju. Kaltsiumi ja fosfori määralt sarnanevad kaladega.

Õige säilitus

Seentes on vähe kaloreid, aga palju ravitoimega bioloogiliselt aktiivseid aineid. Näiteks letsitiini, mis aitab reguleerida kolesterooli, ning antikoagulante, mis ei lase verel paksuks muutuda.

Bioloogiliselt aktiivsed ained püsivad aktiivsena, kui seened on toored või õigesti kuivatatud. Termilisel töötlusel kaotavad need peaaegu täielikult oma väärtuse. Jääb vaid maitseelamus. Samas kalgendub seenevalk kuumutamisel, muutudes väga raskesti seeditavaks.

Ka laguneb osa väärtuslikke polüsahhariide juba 50kraadisel temperatuuril. Täiesti kasutuks muutuvad aga seentes olevad fermendid. Nii et kui kasutaksime valmistoidu maitsestamiseks pulbreid, mis on saadud magusaid seeni madalal temperatuuril kuivatades, siis aitaksime organismil seedida nii valke, süsivesikuid kui ka rasvu. Poleks isegi vaja hankida apteegist seedefermente. Kes toidule seenemaitset ei soovi, võib võtta koos veega pool teelusikatäit pulbrit pärast sööki, et seedimine parem oleks.

Kuivatada tuleks seeni 40kraadisel temperatuuril, et fermendid ja muud väärtuslikud ühendid ei laguneks. Hapendada või soolata aga toorelt. Selle käigus saavad seened uue maitse ja aroomi, sobides toiduks ka edasise töötlemiseta (enne söömist võib neid leotada, et soolasust vähendada).

Loe edasi ajakirja Mari septembrinumbrist.