Kõik sai alguse dokumentaalfilmist

Janne räägib, et ta nägi ühel õhtul ETV2 pealt dokumentaalfilmi, mis rääkis suhkrusõltuvusest. Filmist jäi kõlama lause, et keskmiselt tarbib inimene aastas kodus ligi 50 kilogrammi suhkrut, millele lisandub veel see osa, mis näiteks väljas süües toidu sisse pannakse. “Sõin just oma toas maasikaid kondenspiimaga ja nägin saadet, mis rääkis sellest, et me oleme suhkrust sõltuvuses. Hakkasin mõtlema, miks ma neid maasikaid kondenspiimaga söön, kui võiksin lihtsalt maasikaid süüa.“

Sellest hetkest hakkas Janne kahtlustama, et äkki on temagi sõltuvuses, kuigi ta polnud kunagi varem mõelnud sellele, et tal selline probleem olla võiks. Ta otsustas proovida, mis saab, kui ta 30 päeva üldse rafineeritud suhkrut ei söö. Esialgu hakkas ta uurima, mille jaoks inimesel valget suhkrut vaja on ning selgus, et selleks polegi ühtegi põhjust.

Pole muud kui kemikaal

Asja uurides leidis Janne palju infot rafineeritud suhkru negatiivsete omaduste kohta. Esiteks puuduvad sellel looduslikud mineraalid, mis on olemas suhkrupeedis või suhkruroos. Teiseks imeb suhkur rakkudest välja tähtsad vitamiinid ja mineraalid, mida on vaja suhkru enda seedimiseks, detoksifikatsiooniks ja eemaldamiseks. Igapäevane suhkruannus põhjustab kehas ka pidevat ülehappesust, mistõttu keha peab leidma oma varudest üha rohkem mineraale, et olukorda leevendada. Lõpuks, et kaitsta verd, hakkab organism tarvitama kaltsiumit luudest ja hammastest, mis hakkavad lagunema ja hõrenema ning toimub üldine nõrgenemine.

Täpsemalt loobus Janne valgest ja pruunist suhkrust ja kõikidest muudest keemilistest magustajatest nagu aspartaam ja suhkruasendajad. Ta tõdeb, et suhkrust loobumine oli päris raske. “Esimesel päeval, kui poes käisin, avastasin, et kõik mu tavapärased toidud — pestod, spagetid, kastmed, leib ja sai — sisaldavad suhkrut.“ Seega pidi ta loobuma igahommikustest võileibadest, rääkimata igasugustest jookidest.

“Suhkur on “kiire“ energia ja jõud. Rafineeritud sahharoos ei seedu suus ega maos, vaid imendub läbi soolte otse verre. Ebatavaliselt suur kiirus, millega sahharoos verre satub, teeb rohkem kurja kui head,“ selgitab ta.

Mõjutab kogu keha

Liigne suhkrukogus mõjutab lõpuks keha iga organit. Algul ladestatakse see maksa glükoosina (glükogeenina). Kuna maksa võimed on piiratud, siis paneb igapäevane suhkrukogus, mis ületab vajaliku loomuliku suhkrukoguse, maksa paisuma nagu õhupalli. Kui maks on küllastunud, siis naaseb liigne glükogeen verre rasvhapete kujul. Need kanduvad igasse kehaossa ja ladestuvad kõige passiivsematesse piirkondadesse: kõhule, tuharatele, rindadele ja reitele.

Kui need võrdlemisi ohutud kohad on täitunud, siis hakkavad rasvhapped jaotuma aktiivsetesse kehaosadesse, näiteks südamesse või neerudesse. Nende funktsioon aeglustub, lõpuks kude taandareneb ja tekib toitumishäire. Kogu keha on mõjutatud nende piiratud töövõimest ja tekivad probleemid vererõhuga.

“Varsti ei saa sa enam mitte midagi süüa!“

Kuna Janne on ka taimetoitlane, siis suhtusid pere ja sõbrad tema dieeti väga skeptiliselt, arvates, et ta ei söögi enam midagi. Janne aga usub, et tal võis olla enne suhkruga probleeme. Näiteks ei lahkunud ta kunagi poest ilma midagi magusat ostmata ning õhtuti sõi ta alati ära tahvli šokolaadi. Lisaks olid tal tujukõikumised. “Uurisin suhkru kohta ja tuleb välja, et tänapäeval tekib lastel hüperaktiivsus just suhkrust, mida neile sisse topitakse. Ilmselt oli ka minu stress päris palju sellega seotud.“

Kõige raskem dieedi juures oli see, et pidevalt pidi mõtlema, millega asendada valget suhkrut. Janne räägib, et kõik poes müüdavad asjad on valge suhkruga tehtud ning naturaalse magususega asju on poest raske leida. “Ostsin puuvilju ja sõin neid suurtes kogustes. Alguses oli natukene imelik olla küll, aga üldiselt läks enesetunne ainult paremaks,“ ütleb ta ja lisab, et tema suureks probleemiks oli ka näonahk, mis on nüüdseks palju paremaks läinud.

Loe edasi Telegram.ee-st!