Inimesed on tihti hämmeldunud, kui kuulevad, et ma ei ole pea seitse aastat tilkagi alkoholi joonud. Tahavad ikka kuulda lugu, kuidas ja miks see nii on läinud. Vahel noogutavad mõistvalt, vahel avaldavad tunnustust, et küll mina olen ikka üks tubli inimene ja räägivad, kuidas nad tahaksid olla ka minu moodi (ja siis rüüpavad veini edasi). Aga olge siis ometi minu moodi! See ei ole ju üldse raske.

Juuakse ikka ja alati mingil kindlal põhjusel, isegi kui seda endale tunnistada ei taheta. Mina jõin kunagi sellepärast, et ma tundsin ennast pidudel ebakindlalt. Ma ei olnud ilma alkoholita piisavalt ilus, lahe ja naljakas, mis kõik muidugi paari siidri jooksul kardinaalselt muutus (milline iroonia tegelikult!). Ju joovad paljud naised (ja ka mehed) samal põhjusel — et end lihtsalt vabamalt tunda. Aga kui sa leiad endas üles selle inimese, kes on niikuinii tore ja särav, siis ei ole sul vaja ka juua, et teda esile kutsuda — ta on juba niigi olemas.

Ma olen kasvanud, arenenud, leidnud üles oma enesekindluse ja huumorisoone ja tean ka seda, et kui tuju on kehv, siis ei ole mõtet peole minnagi ja alkoholiga enda tuju parandama asuda (see vist ei aita niikuinii, vaid lõppeb hoopis krokodillipisarate ja enesehaletsushoogudega klubi vetsus või kellegi tagatoas…). See on teadlik valik. Sama kerge, kui on otsustada, et ma täna joon, on kerge ka otsustada, et ma täna kindlasti ei joo. Lihtsalt tuleb otsustada.

Loe lisaks:

Jaga kogemusi: milliste põhjendustega oled seltskonnas alkoholi pruukimisest keeldunud?