Kogu pere on vaimustuses. “Mõtle, sa oled kodus, kui ma koolist tulen,” hõiskab koolilaps. “Tead, kodu on kohe soojem, kui keegi on ees ootamas,” toetab mees.

ESIMENE KUU: illusioonidele vesi peale

Eesti Naises novembris:
  • Ahistav armastus
  • Sinu, minu ja meie lapsed
  • Isade inspiratsioon
  • Kaanel Epp Maria Kokamägi

    Telli ajakiri!

  • Otse loomulikult teed sa enne esimest tööpäeva korraliku plaani, kuidas kõik toimib. Paberil tundub kõik erakordselt ilus: enne pesamuna ärkamist jõuad paar tunnikest arvutis olla, siis tite lõunauinaku ajal. Õhtul, kui ülejäänud pere kodus, võid jälle paar tunnikest tööle näpsata. Kodused toimetused teed siis, kui põnn ärkvel.

    Esimese tööpäeva hommikul oledki aegsasti arvuti taga. Ent oh üllatust, ühtki head mõtet, isegi mitte mõttepoega ei tiiruta peas. Võitled hoopis sooviga veel mõni tunnike lebotada. Pesamunal tulevad hambad ning terve öö kestnud hala ei lasknud kellelgi magada.

    Üsna pea märkad, et paberile seatud plaan on küll tore, ent tegelikkus tõmbab sellele vee kolinal peale. Virilatele öödele järgnevad üldiselt virilad päevad.

    Põnni lõunauned kahanevad olematuks just siis, kui neid on kõige rohkem vaja. Ta lähedusevajadus kasvab kordades: küll ripub ta sul seljas, turnib kukil või hoiab kinni kintsust. Proovi nii töötada!

    Nii avastad sa end üha sagedamini arvuti tagant öösiti. Majas valitseb õnnis vaikus, oled üksi oma mõtetega ning kõik saab tehtud. Ainus miinus on hommik. Silmad su tontvalgel sihverplaadil keelduvad lahti olemast.

    KOLMAS KUU: karm tegelikkus

    Parimatel päevadel komberdad vähese ööune tõttu pool päeva ringi pelgalt rinnahoidja ja püksikute väel, juuksed sagris kui metsatöllul ning vaim nõnda väsinud, et last arendavast emast on asi küll väga kaugel.

    Mõne kuuga küpseb otsus otsida pesamunale hoidja. Kas või paariks tunniks päevas. Pidev planeerimine ning plaanide vastu taevast lendamine ajab lihtsalt hulluks!

    Neid kordi, kui põnn on tulnud ning justkui muuseas kustutanud kogu kirjutatu ühe klahvivajutusega, pole võimalik kokku lugeda. Igatahes salvestad sa nüüd oma tööd pärast iga lauset.

    Elamine, mis võiks prillikivina läikida, sest ema on ju kodus, meenutab üha enam sõjavälja, millest käinud üle käkikeerajate armaada. Et lapsuke veidigi üksi oleks, kuhjad talle mänguasjad põrandale ning põgened arvuti taha.

    Mõnekümne minuti pärast avastad, et ta saab ise oldud küll. Ainult et mänguasjad on jäetud kus seda ja teist ja köögi kuivainekapis on toimunud hävitav laastamistöö.

    Võidetud kümme minutit arvuti taga võrdub poolteisetunnise koristamisega. Selle eest sulle muidugi palka ei maksta.

    KUUES KUU: töö pole töö

    Esialgne vaimustus hakkab hajuma. Olgugi et lapsel on nüüd hoidja ja sul aega volilt käes. Töö on töö, tehtagu seda kodus või kontoris.

    Need paar esimest korda, kui tuttavad märgivad, et mis sul viga, sa ju ei pea tööl käima, lased kõrvust mööda. Ent mida aeg edasi, seda rohkem need ütlused piinavad. Lõpuks ajavad need lausa südame pahaks.

    Töötad nii, et hool ega hoobil pole vahet, ent see ei loe! Kodus töötamine justkui polegi õ i g e töö. Sest sa oled kodus!

    Muidugi käid sa väljas ka. Vahel koosolekul, vahel vajalike inimestega kohtumas. Krabad endale mõne lisaotsa. Aga ikkagi ei ole see nagu päris töö. Miks? Sest sa ei tõmba igal hommikul koduust enda järel kinni, et tööle minna.

    Sa ärkad enne kukke ja koitu, jood nobedalt oma hommikukohvi, saadad pere tegudele ning avad arvuti. Parimate kavatsustega. Täna teed sa oma töö lõpuks valmis!

    Esimene pooltund kulub meilikastis korda luues. Suhtlema ju peab. Teine pooltund kuulub ajalehtedele. Kui sa pole ilmaeluga kursis, siis millega sa üldse kursis oled?

    Siis on aeg esimeseks virgutuskohviks. Mõte lihtsalt ei tööta, kui kohv käeulatuses ei aura. Hüva rüübet tehes avastad, et kraanikaussi pole mustade nõude hunniku alt nähagi. Muidugi pesed nõud puhtaks, sest mis perenaine sa muidu oled.

    Komistad pesamuna mänguasjade otsa. Korjad need kokku, pühid möödaminnes köögiriiulilt tolmu ja tabad end mõttelt, et pisike põrandapesu ei teeks halba. Siis viskad mõned puud pliidi alla.

    Kui uuesti kirjutuslaua juurde jõuad, on kohv ammu jahtunud. Et mõte paremini töötaks, teed uue kohvi. Siis helistab koolilaps ja nõuab kojutoomist.

    Kui sa lõpuks uuesti kirjutuslaua taha jõuad, on käes lõunasöögi aeg. Pesed nõud. Maandud arvuti taha ja surfad usinalt mööda veebiilma päevikuid.

    Millalgi pärastlõunal avastad ehmatusega, et tööd pole tehtud grammigi. Enne seda, kui avad tööfailid, kiikad veel korra ajalehtede pealkirju. Kui ülejäänud pere õhtul koju saabub ning küsib, kuidas läks, vastad sa: “Nagu alati.”

    ÜHEKSAS KUU: tige tikker

    Ikka ja jälle päästavad sind ööd. Siis saab töö tehtud, siis ei uuendata veebikülgi ega nõua kodused toimetused tegemist. Ent hommikud on tigedad. Kui ööunetunde ei saa märkida mitmuses, pole head tuju kusagilt loota.

    Nii avastad end üha sagedamini mängimas mõttega: mis oleks, kui läheks tööle. Sõna otseses mõttes l ä h e k s. Paneks hommikul ilusad riided selga, joonistaks näo pähe ning jalutaks tööle.

    Ainus, mis sind kodutöö juures veel kinni hoiab, on võimalus jagada oma aega ja käike nii, et igast sammust ei pea aru andma.

    Ent üksiti tähendab see automaatselt, et sa jääd koju, kui lapsed haigestuvad. Saad teada, mis tunne on istuda päevi toas, kraadida, pühkida nina, mökerdada hanerasvaga, keeta liitrite viisi teed ja vaadata saja kümnendat korda üht ja sama multikat, endal kuklas kriipimas teadmine, et tähtaeg läheneb ähvardava kiirusega.

    Ilmselgelt ei tervita sa iga algavat päeva vaimustuskilkega, aga elab üle. Lapsed saavad terveks ja sina pingutad, et enam-vähem õigeks ajaks tööasjad valmis saada.

    KAHETEISTKÜMNES KUU: lõpuks ometi rahul

    Kodus töötamise suur miinus on suhtlemisvaegus. Algul ei saanud sa sellest aru. Mis vaegus? See ju puhas rõõm, kui kõik sosinad ja salasepitsused jäävad kuulmata-nägemata.

    Ent samas ei saa sa osa ka rõõmudest ja kordaminekutest. E-kiri, olgu täis kui tahes häid sõnu, ei asenda jutuajamist. Veebikõne pole iial sama mõnus kui lobiseda nelja silma all.

    Pisitasa hakkad harjuma. Kui äng muutub liiga painavaks, pakid asjad kotti ning sõidad tööle. Kontor on ju olemas. Mis siis, et mitmesaja kilomeetri kaugusel. Saad suhtlemisvajaduse rahuldatud ning elu on jälle ilus.

    Pealegi omandad juba nippi, kuidas teha tööd töö ajal.