Loomingulisus on omadus, mis on eriti suureks eeliseks tulevikus, kus aina rohkem töid võtavad inimestelt üle robotid. Kuid kuni robotid ei ole õppinud lahendama probleeme loominguliselt, saab ainult inimene selles valdkonnas tegutseda. Seega on loomingulisust vaja arendada juba praegu, kui soovitakse tööturul konkurentsivõimeliseks jääda. Kuidas aidata avalduda lapse loomingulisusel, kuidas seda arendada ja mitte alla suruda, räägime lastepsühholoogidega.

Anda lapsele vabadus

Laste loomingulisuse arendamise kooli Loovad Lapsed asutaja Dovilė Preimontė stuudiosse tulevad lapsed vanuses üheksa elukuud kuni seitse aastat. Kõige väiksematele korraldatakse tunnete arendamiseks erinevaid tegevusi, kus nad mängivad oma emaga, vanemad lapsed aga sukelduvad loominguprotsessi. „Lapsi tuleb arendada nii, et sa ei pärsiks nende loomingulisust ehk mängides. Vaba mäng arendab kõiki omadusi, mille abil kirjeldatakse loomingulist inimest,“ kinnitab Dovilė Preimontė.

Rääkides laste talentidest ja erilistest oskustest, mainib Dovilė Preimontė, et ei oleks vaja rõhutada lapsele, et ta on mõnel alal parem ja juba leidnud oma kutsumuse. „Arvan, et ei ole vaja liiga vara otsustada ja esile tõsta lapse mingeid kindlaid oskusi, kuna need võivad avalduda ka tunduvalt hiljem ning ka muutuda. See, et ühel ajal lapsele mingi tegevus rohkem meeldib, ei tähenda, et aasta või paari pärast tal ei oleks muid soove. Talent võib avalduda ka palju hiljem. Arvan, et ei ole vaja lapse ühe töö põhjal öelda talle, et temast saab tulevikus just kunstnik,“ jagab oma tähelepanekuid Dovilė Preimontė.

Dovilė Preimontė kirjeldab, et praegu on märgata tendentsi, kus vanemad väärtustavad ühiskonna survel rohkem laste akadeemilisi saavutusi. Neile on oluline, et laps õpiks hästi. Sellises keskkonnas on lapsevanematel raskem näha, millisel alal on laps andekas. Kuid lapse andekust on lihtsam märgata mõne ringi juhendajal, spetsialistil, õpetajal, kes on oma ala tundja.

„Kui lapsevanemad lihtsalt lubaksid lapsel mängida, olla tema ise, siis märkaksid nad palju kergemini, kuhu laps kaldub. Ehk meeldib talle meisterdada, kuid ei meeldi joonistada? Või on laps romantik ja vaatleb rohkem loodust? Kuid olen näinud ka selliseid lapsevanemaid, kes sunnivad lapsi tegelema vaid akadeemiliste õppeainetega, selle asemel et lubaksid lapsel mängida vabalt seni, kuni see veel võimalik on,“ kommenteerib kooli asutaja.

Kuhu kaob loomingulisus

Dovilė Preimontė on veendunud, et iga laps sünnib loomingulisena ja on endaga kaasa toonud missiooni, kuid vanemad ei märka seda meie kiire elutempo keerises. „Teadlased ütlevad, et 100% lastest sünnib loomingulisena, kuid vaid 5% täiskasvanutest on sellised. Seega kujutage ette, et 95% elanike loomingulisust kaob juba lapsepõlves. Miks? Mitte seetõttu, et me ei andnud lapsele kätte pliiatsit või paberilehte, vaid seepärast, kuidas me last pärsime, kuidas surume teda raamidesse, et ei tohi üht või teist. Lasteaias tuleb meisterdada just selline konn ja mitte teistsugune. Õpetajad peavad ju näitama, mida lapsed päeva jooksul tegid ja kui on tehtud teisiti, ei ole lapsevanemad rahul. Seetõttu tuleb kasvataja lapse juurde ja ütleb, et ta lõikas valesti, liimis valest kohast,“ räägib Dovilė Preimontė. Ta on kindel, et laps, kelle loomingulised vajadused on pärsitud, võtabki etteantud malli omaks ega väljenda ennast enam nii, nagu ta tegelikult tahaks.

Dovilė Preimontė on märganud, et kui tema loomingulisuse arendamise kooli tulevad uued lapsed, saab ta kergesti aru, kes neist käib lasteaias ja kes mitte. Lasteaias käivad lapsed küsivad sageli, kas tema töö tulemus on õige või vale. „Meil ei hinnata tulemust skaalal õige-vale. On vaid avastused ja katsetused. Kui sinule meeldib ja sa tunned end hästi tehes just nii, siis ongi hästi,“ selgitab Dovilė Preimontė.

Loomingulisuse pärssimisele aitab tema arvates kaasa ka täiskasvanute pidev kiirustamine. Näiteks hommikul lasteaeda minekuks valmistudes on alati kiire. Laps märkab õues liblikat, mida tahaks vaadata, kuid vanemad kiirustavad tööle ning tulebki hüpata autosse ja sõita.

Piiridega vabadus

Lastepsühholoog Giedrė Gutautė Klimienė nõustub, et loomingulisus on meie kõigi loomuses, avaldudes lapsepõlves selle kaudu, et laps tunneb huvi maailma vastu ning vaatab, märkab ja üritab ümbritsevat tundma õppida.

Küsimusele, milliseid vigu peaksid lapsevanemad vältima, et lapse loomingulisust mitte pärssida, vastab psühholoog, et lapsevanemad tahavad last kaitsta, mis ei ole ju viga, aga pingutavad sellega teinekord üle ega luba lapsel vabalt uurida ja kogeda olukordi loominguliselt.

„Laps peab tegema nii ja mitte teisiti, sellega aga piiratakse tema võimet ise mõelda, kuidas mingis olukorras käituda. Üks asi, millega vanemad tasalülitavad laste loomingulisuse, on liiga sage laste juhendamine. Loomulikult tuleb leida tasakaal ja anda lapsele edasi kindlad käitumisnormid, kuid samas peab talle jääma alles ka võimalus ise avastada ja uurida,“ räägib lastepsühholoog.
On lapsevanemaid, kes lubavad lapsel loobuda järjest mitmest ringist, teised aga ütlevad rangelt: „Kui oled valinud, siis käi edasi.“ Kuidas peaksid lapsevanemad käituma, et järjest ringidest loobuvad lapsed siiski saavutaksid ka tulemusi? „Iga uus tegevus võlub last, aga tulemuse toob ikkagi töö. See jälle ei pruugi lapsele nii tore tunduda ja nii ta võib öelda, et ei taha enam mingis ringis käia. Oluline on, et ei vaataks maailma ainult loominguliselt ja õpiks aina uusi asju, vaid õpiks ka midagi tegema, pingutama ja oma valikuga lõpuni minema. Seetõttu on kõige parem öelda lapsele kohe, et kui ta on valinud mõne ringi, siis peab ta mõnda aega seal ka käima, näiteks kaks kuud või pool aastat. Lapsele tuleb näidata kätte suund, kuid samal ajal anda talle ka võimalus valida.“

Küsimusele, kas lasteaiad ja koolid arendavad piisavalt loomingulisust, vastab Giedrė Gutautė, et see sõltub igast konkreetsest asutusest ja selle pedagoogidest, kehtivast õppekontseptsioonist ning sellest, kui palju antakse pedagoogile tema töös vabadust. „Meil on väga loomingulisi koole, kuid on ka selliseid, kus laste loomingulisust pärsitakse, neid allutatakse normidele ja süsteemile ning võrreldakse omavahel. See ei soodusta loomingulisust,“ lisab lastepsühholoog.

Giedrė Gutautė sõnul läheb mitu põlvkonda aega, kuni koolide ja lapsevanemate suhtumine loomingulisusesse muutub, nii et ei rõhutata enam norme ja reegleid, vaid antakse ka vabadus ise otsustada. „Loomingulisus on tänapäeval väga kasulik omadus. Loomingulised oleme kõik, lihtsalt ühed lubavad oma loomingulisusel avalduda ja kasutavad seda, teised jälle mitte, kuna tunnevad piiranguid või on veendunud, et peavad tegema just nii ja mitte teisiti,“ rõhutab psühholoog.

Loomingulisus võib hakata avalduma juba 3.–4. eluaastal

Laste mõtlemisoskuste arendamise valdkonnas töötav lastepsühholoog Justinas Limantas rõhutab, et kunstilisus ja loomingulisus ei ole üks ja sama, vaid täiendavad teineteist. „See tähendab, et loomingulisus ei ole kunstikalduvus ja selle kalduvuse puudumine ei näita loomingulisuse puudumist. Lapsed sünnivad sisseprogrammeeritud loomingulisusega, kuna puutuvad kohe kokku uute väljakutsete ja ülesannetega, mis tekitavad ärevust. Et sellest ärevusest jagu saada, otsivad lapsed erinevaid viise neist ülesannetest jagu saamiseks, samal ajal ise luues. Lapsed mitte ainult ei õpi täiskasvanutelt, tehes, nagu teevad nemad, vaid ka ise uurivad, otsivad probleemide lahendamiseks viise. Kalduvus loomingulisusele võib muutuda selgemini nähtavaks lapse kolmandal või neljandal eluaastal,“ räägib Justinas Limantas.

Psühholoogi sõnul peavad need, kes tahavad tuvastada lapse loomingulisust, vaatama, kuidas ta lahendab eakaaslastega võrreldes samu ülesandeid. „Kui näiteks teie lapse joonistustes on erinevad, uued vormid või värvikirevus, on tal ilmselt suur potentsiaal saada loominguliseks isiksuseks. Kuid mitte ainult joonistustes ei avaldu lapse loomingulisus. 2–6-aastased lapsed mõtlevad sageli välja uusi sõnu. Väljamõeldud sõnad näitavad samuti kalduvust luua. Üks laps avab oma loomingulisuse mängides, teine oma meloodiaid luues, kolmas saviga mängides, neljas kodu koristades või rikkis raadiot parandades. Eelkooliealistel lastel on loomingulisus tänu mõtlemise arenemise erisustele üks olulisemaid mõtlemise komponente, seetõttu on selles vanuses loomingulisust eriti lihtne märgata. Hiljem, kooli ajal või veidi hiljem näib, et loomingulisus muutub nõrgemaks, kuid see ainult tundub nii. Loomingulisus võtab siis lihtsalt uued vormid, mitte alati nii tugevad, kui varajases nooruses,“ märgib lastepsühholoog.

Justinas Limantas väidab, et loomingulisus, nagu ka intellekt, isiksuse- ja käitumisjooned ning emotsionaalne intellekt, võib olla päritav. Kuid geenid ei ole kõige tähtsamad, kuna päritud omadusi saab pärssida või võimaldada neil avalduda. Küsimusele, kuidas arendada lapse loomingulisust, vastab spetsialist, et just täiskasvanud on vahendajad maailma tundmaõppimisel ja oskuste arendamisel, mis on vajalikud lapse ettevalmistamiseks iseseisvaks eluks.

„Lapsele loominguliste ja kujutlusvõimet arendavate ülesannete andmine ei too üksi kaasa loomingulisuse tõusu. Peame mõistma, et ülesannete, mängude või muu tegevuse sisu on oluline, kuid veelgi tähtsam on, kuidas see sisu saavutatakse, kuidas last juhitakse mööda ülesande lahendamise teed. Kas lapsele jääb ruumi iseseisvuseks, isegi kui tulemus ei ole seetõttu ideaalne? Kas me ise käitume loominguliselt, arendades lapse loomingulisust? Kui ei, siis tähendab see sama, mis ise mitte süüa puuvilju, kuid õpetada last, et see on väga kasulik ja rikastab meie toidusedelit. Seega, ka ülesande andja peaks ise olema loominguline, otsima muid probleemi lahendamise viise ega tohi karta koos lapsega ise lapseks muutuda,“ väidab psühholoog.

Väga olulised on muinasjutud

Justinas Limantas nõustub Dovilė Preimontega, et lapse loomingulisuse arendamiseks on väga olulised mängud. Ta ütleb, et 2–6-aastased lapsed omavad sümboolset mõtlemist, seetõttu on nende mängus palju rolle ja sümboleid, mis antakse ühele või teisele esemele. Siin on väga oluline ka muinasjuttude roll: „Väga tähtis on mitte ainult lugeda lapsele muinasjuttu, vaid ka rääkida temaga muinasjutus üleelatust ja kuidas sellest aru saada. Julgustage last looma oma muinasjuttu või looma juba olemasolevale muinasjutule oma lõpp või süžee ning muutma tegelasi selliseks, nagu laps tahab. Küsige lapselt, mil moel saaks võita draakonit või kurja nõida. Nagu ka kõigis ülesannetes, on oluline, et lapsi julgustatakse otsima unikaalseid ja teistsuguseid probleemide lahendamise viise.“

Veel üks loomingulisust arendav tegevus on keele õppimine. Lastepsühholoog väidab, et kui lapse keele areng on edukas ja lapse sõnavara rikkalik, tekitatakse tingimused luua mitte ainult kujundlike, vaid ka sõnalise teabe kaudu.

„Kuid ka siin on erandeid. Kuna lapse aju iseloomustab eriline paindlikkus, võivad lapsed, kellel on kõnehäireid, oma loomingulisust viia ellu tegevuste kaudu. Isegi laps, kes ei saa rääkida, annab mõistetele kujundid, kuigi ta ei saa neid välja öelda, seetõttu nende mõtlemine, kuigi erinev, võib paista silma väga suure loomingulisusega,“ räägib J. Limantas.

Kas lapsevanemad peaksid julgustama tegevust, mille puhul nad näevad, et lapsel on selle peale annet? Lastepsühholoog väidab, et kui lapse enesehinnang on piisavalt kõrge, ei ole vaja ekstra julgustada teda sellega tegelema, sest ta ise pürgib sellises tegevuses tulemuste suunas. „Kuid lapsed, kes puutuvad kokku emotsionaalsete, suhtlemis- või käitumisraskustega, võivad vältida ka neid tegevusi, milles nad on edukad. Sellisel juhul tuleb julgustada last uskuma enesesse, arendada tema suhtlemisoskusi, kõrvaldada probleemid, mis tekitavad tugevaid ja negatiivseid emotsionaalseid üleelamisi. Kuid hinnates, miks laps ei taha tegeleda ühe või teise tegevusega, olge ettevaatlikud. Küsige endalt ja vastake ausalt, kas te ise tahate, et teie laps oleks andekas sellel alal või on tal tõesti sellel alal annet? Kas ei ole tegemist teie täitumata unistustega? Kas lapsel on päriselt annet või on see vaid üks neist valdkondadest, milles ta on andekas? Lubage lastel ise valida meeldiv tegevus, võimalusel julgustage teda tegelema selle alaga, mis tal hästi välja tuleb,“ annab spetsialist nõu.
Palve peale öelda, mis tapab ja peatab laste loomingulisust, nimetab psühholoog kriitikat, lapse alandamist, psühholoogilist või füüsilist vägivalda, lapse sotsiaalset isoleeritust.

„Tegureid on palju, kuid soovitan vaadata üht peamist – ükskõiksust. Piisab lihtsalt mitte millegi tegemisest, kui lapse loomingulisus on hävitatud. Kui me ei pööra tähelepanu tema loomingule, siis võime olla kindlad, et see on määratud hukule. Lapsed tahavad saada vanematelt positiivset tähelepanu. Varajases ja keskmises lapsepõlves on laste mõtlemine egotsentriline – nad ei saa aru, et olete tulnud töölt koju väsinuna või teil on täna halb tuju või teil lihtsalt ei ole aega,“ räägib psühholoog.