Kui muresid on mitu, siis oleks mõistlik need varem üles kirjutada. Naistearsti vastuvõtule võiks minna, kui esinevad suguelundite või seksuaal-reproduktiivtervisega seotud kaebused, milleks võivad muuhulgas olla näiteks: menstruatsioonitsüklihäired, valulikud menstruatsioonid, valulik vahekord, vooluse probleemid, üleminekueaga seonduvad vaevused.

NB! Naistearsti vastuvõtt on terviseläbivaatus ja see ei ole piiratud identideediga, see tähendab, et günekoloogi visiiti võivad vajada ka näiteks mittebinaarse sooidentiteediga inimesed ja transsoolised mehed.

Mida võiks sisaldada naistearsti konsultatsioon?

Vestlus, soovide, plaanide, riskide ja taustainfo hindamine.
Vajaduse korral läbivaatus, analüüsid, uuringud.
Läbivaatuse tulemuste selgitamine. Analüüside vastuste teatamise. Edasise plaani kokkuleppimine.

Rasedus

Raseduse esmaseks diagnoosimisviisiks on kodune rasedustest. Kui on plaanis sünnitada, siis võib broneerida aja ämmaemanda või naistearsti vastuvõtule, kes raseduse diagnoosi kinnitab ning selgitab edasise jälgimise plaani. Kui aga on soov/vajadus rasedus katkestada, siis peaks panema aja naistearsti juurde, kes nõustab raseduse katkestamise võimalustes, võtab vajalikud analüüsid ning annab saatekirja raseduse katkestamiseks.

Kui oled kuni 26-aastane (k.a.), siis on sul võimalus naistearsti vastuvõtule minna lähimiaase noortenõustamiskeskusesse.

Rasedust planeerima hakates võiksid mõlemad partnerid olla veendunud, et neil ei esine sugulisel teel levivaid infektsioone, ja sünnitaja võiks üle täpsustada, kas emakakaelavähi sõeluuring on viimase kolme (või viie, vt allpool) aasta sees tehtud. Samuti on hea, kui tehtud on kõik soovitatavad vaktsiinid, sest rasedal võivad nakkushaigused kulgeda tõsisemalt. Juba enne rasestumist võiks kasutada foolhapet (vitamiin, mis toetab loote normaalset arengut). Enne raseduse planeerimist võiks kindlasti külastada günekoloogi need, kel esineb kroonilisi haigusi ja/või kes kasutavad regulaarselt ravimeid. Naistearst saab siis vajadusel kaasata raviarsti, et enne rasestumist oleks põhihaigus kontrolli all ning raviskeem oleks raseduse jaoks sobilik.

NB! Naistearsti vastuvõtt on terviseläbivaatus ja see ei ole piiratud identideediga, see tähendab, et günekoloogi visiiti võivad vajada ka näiteks mittebinaarse sooidentiteediga inimesed ja transsoolised mehed.

Aeg-ajalt pöördutakse günekoloogile sooviga oma viljakust kontrollida. Tänasel päeval pole siiski veel olemas üht analüüsi või uuringut, millega saaks viljakust kontrollida. Nimelt koosneb rasestumise võime väga paljudest teguritest (ovulatsioonide toimumine, munajuhade läbitavus, viljakas partner, regulaarne seksuaalelu jms) ning samuti on viljakus ajas muutuv. Heteropaaridest, kellest mõlema partneri reproduktiivtervisega on kõik korras, rasestub 85% naisi ühe aasta jooksul. Kui vaatamata regulaarsele kaitsevahendita seksuaalelule pole rasedus tekkinud 1–1,5 aasta jooksul, võiks pöörduda konsultatsioonile viljatusraviarstile, et uurida mõlemat partnerit.

Vähi ennetamine ja varajane avastamine

Günekoloogilistest pahaloomulistest kasvajatest ainuke, mida on võimalik ennetada või avastada varases järgus, on emakakaelavähk. Emakakaelavähi sõeluuringuks kasutatakse PAP-testi ja HPV (inimese papilloomiviiruse) analüüsi, mida teeb naistearst või ämmaemand. Sõeluuringut tehakse 21.–65. eluaastani naistele, kes on olnud seksuaalvahekorras. PAP-testi võtmise sagedus sõltub vanusest ja uuringumeetodist ning seda tehakse kolme- või viieaastase intervalliga. Kui sõeluuringu tulemustes esineb kõrvalekaldeid, siis annab arst konkreetsed juhised selle kohta, kuidas edasine uurimine ja jälgimine toimub. Täpsemalt saab emakakaela vähi ja HPV kohta lugeda siit artiklist. Kindlasti on oluline ise meeles pidada, millal on tehtud viimane emakakaelavähi sõeluuring ja mis oli selle tulemus. Eestis kutsutakse emakakaelavähi sõeluuringule ravikindlustatud naisi vanuses 30–55 iga viie aasta järel. Kui aga PAP-test on juba vähem kui kolm aastat tagasi võetud ning see oli korras, ei ole näidustatud selle kordamine sõeluuringu raames. Tõhusaim moodus emakakaelavähki ennetada on HPV-vastane vaktsineerimine.
Kuigi esmapilgul võib tunduda, et mida sagedamini uuringuid teha, seda parem tervisele see on, siis paraku ei ole see nii. Näiteks emakakaela vähieelsete muutuste puhul on liiga sagedast analüüside võtmist seostatud nn üleravimisega.

Eestis tehakse ka rinnavähi sõeluuringut, kuhu kutsutakse naisi vanuses 50–69 iga kahe aasta järel. Nooremate ja vanemate naiste puhul on näidatud, et sõeluuring ei paranda varases staadiumis rinnavähijuhtude leidmist ning on seotud ülediagnoosimise ning ebavajalike meditsiiniliste sekkumistega. Kui esinevad rindadega seotud kaebused (rinda tekkinud tükk, nahamuutus, nibu sissetõmme, eritis rinnanibust vm) võiks pöörduda konsultatsioonile, näiteks rinnakabinetti.

Paraku ei ole günekoloogilise kontrolli käigus muid vähiliike reeglina võimalik vähieelses või varases järgus avastada. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et mida sagedamini uuringuid teha, seda parem tervisele see on, siis paraku ei ole see nii. Näiteks emakakaela vähieelsete muutuste puhul on liiga sagedast analüüside võtmist seostatud nn üleravimisega. Näiteks avastati emakakaela rakumuutused, mis sageli ise täielikult ära kaovad, kuid liiga sagedane analüüside kordamine tõi kaasa ebavajaliku kirurgilise ravi (koos sellega kaasneda võivate tüsistustega). Muutuste avastamine kas siis emakakaelas või rinnas põhjustavad ka ärevust ja stressi, ehkki mitte iga kõrvalekalle uuringu tulemustes ei tähenda, et eksisteerib või tulevikus tekib pahaloomuline haigus.

STLI — millal tulla testima?

Seksuaalsel teel levivate infektsioonide (STLI) suhtes testima minnes on oluline arvestada peiteperioodi, mille jooksul ei ole võimalik infektsiooni analüüside abil tuvastada. STLIde peiteperioodid erinevad (nt klamüdioosil kaks nädalat ning HIV-l kuu aega). Seega ei tasu ennast testima minna, kui kaitsmata vahekorrast on möödas vaid mõned päevad. Kui on soov end STLIde suhtes testida (kaitsmata vahekord; kahtlustatakse, et partneril on olnud teisi partnereid vms), siis peaks seda arsti vastuvõtul ütlema. Iga naistearst ei pruugi rutiinselt STLIde suhtes teste teha ega neid analüüse aktiivselt pakkuda. Sageli ei põhjusta STLId kaebusi ja kui on mingigi risk nakatumiseks, siis pelgalt kaebuste puudumine ei tähenda, et nakkuse võimalust ei ole.
Arsti vastuvõtul käinu kaudu ei saa välja selgitada, kas teisel partneril esineb STLIsid. Kahtluse korral või kui partneril esinevad kaebused, peab arsti vastuvõtule pöörduma partner ise.
STLI-teste võetakse sõltuvalt uuritavast haigustekitajast ning seksuaalpraktikatest tupest või emakakaelast (ja vajadusel pärakust ning suust) ja verest. STLIde regulaarne testimine ei ole vajalik neil, kes on monogaamses püsisuhtes ja kaebusteta. Arsti vastuvõtul käinu kaudu ei saa välja selgitada, kas teisel partneril esineb STLIsid. Kahtluse korral või kui partneril esinevad kaebused, peab arsti vastuvõtule pöörduma partner ise. Cis-meestest partnerid peavad testimiseks pöörduma meestearstile, uroloogile, naha-suguhaiguste arstile või kasutama testimisvõimalusi laboris või kodukasutuseks mõeldud komplekte. Vereanalüüsi teel uuritavate STLIde suhtes vereanalüüse saab teha ka anonüümsetes HIV-kabinettides. Tavaline perearsti juures antav vereanalüüs või regulaarne doonoriks olemine ei anna infot STLIde kohta.

Kas on vaja igal aastal naistearsti juures kontrollis käia ja kust selline arusaam pärineb?

Kui esinevad kaebused või vajatakse nõuannet, siis on naistearstile pöördumine igal juhul õigustatud. Mida aga teha siis, kui muresid ei ole? Tõenäoliselt on paljud naised kuulnud soovitust minna naistearsti vastuvõtule vähemalt korra aastas, veendumaks, et kõik on ikka korras. Ometi pole tänase päevani suudetud tõestada, et iga-aastane naistearsti visiit naise tervisele tingimata kasulik oleks.

Iga-aastase kontrolli soovituse taga võib olla näiteks

  • uskumus, et mida sagedamini arstil käia, mida rohkem analüüse ja uuringuid teha, seda parem on see tervisele;
  • nõukogudeaegne narratiiv lohakast/saamatust naisest ja kõiketeadvast arstist. Kuvand sovjetlikust günekoloogist oli hurjutav tegelane, kes riidles alati, ükskõik, kas läksid vastuvõtule või mitte. Patsient oli alati justkui milleski süüdi: ei tunne oma keha, ei oska tervise eest hoolt kanda, liiga palju partnereid, liiga vähe partnereid, suguhaigused, planeerimata rasedused, sünnitas liiga vähe, liiga palju, liiga vara või liiga hilja;
  • kapitalistlik tervishoiu rahastusmudel, mis püüab leida mooduseid, kuidas veenda ka terveid inimesi sagedamini arste külastama ja/või ostma kalleid tervishoiuteenuseid.

Enamasti on inimesel oma kehast ja tervislikust seisundist ning terviseriskidest parem ülevaade kui naistearstil. Naistearst saab aidata infotulvas orienteeruda, aidata terviseriskide hindamisel ja terviseprobleemide korral ning anda nõu. Kui kaebusi pole, annab günekoloogiline läbivaatus reeglina väga vähe kliiniliselt olulist informatsiooni, kuna enamasti pole ka haigust, mida saaks läbivaatusega avastada või ravida.

Tõhusaimad viisid, kuidas iga inimene saab oma tervise eest hoolt kanda on järgmised:

  • teadlikkus oma kehast ja tervislikust seisundist,
  • baasteadmised oma keha ehitusest ja talitlusest — veendu alati, et info pärineb usaldusväärsest ja tõenduspõhisest allikast,
  • HPV-vastane vaktsineerimine ja emakakaelavähi sõeluuringus osalemine,
  • STLIdesse nakatumise riski vähendamise meetmed (turvaseksi põhimõtted),
  • soovimatu raseduse vältimine kasutades tõhusat rasestumisvastast meetodit.

Lisalugemist seksuaal- ja reproduktiivtervise teemadel leiad siit: www.amor.ee

Allikas: Feministeerium

Autorid: Dr Hedda Lippus on Tartu Ülikooli doktorant ja Seksuaaltervise Kliiniku arst-noortenõustaja.
Marie Abel on naistearst ja Eesti Seksuaaltervise Liidu president. Praegu töötab ta organisatsiooniga Piirideta Arstid (Médecins Sans Frontiėres) ühes Afganistani suurimas sünnitushaiglas.