Olen pärit täiesti normaalsest perest — ema ja isa on tänaseni abielus, mul on ka õde ja vend, meil oli normaalselt raha ja puudust ei tundnud millestki. Peale ema ja isa, kes olid kogu aeg tööl. Kuna nad veetsid kogu oma aja kas füüsiliselt eemal viibides ja töötades või kodus õhtul tööd tehes ja harvadel vabadel hetkedel kahekesi väljas käies, olime meie kodus kolmekesi, mina vanimana lapsehoidjaks. Teismeeaks oli mul lapsehoidmisest juba täiesti siiber ning kuna õde ja vend olid selleks ajaks juba täitsa suured, ei olnud tegelikult vahet, kas ma olen nendega koos või mitte, nad said ise hakkama.

Mina hakkasin sõpradega õues olema järjest rohkem. Algul oma kodu ümbruses, siis tuli mängu alkohol ja vanemate eest varjamiseks pidime kolima kesklinna. Seal saime erinevates parkides ja mahajäetud majades segamatult juua, suitsetada ja pidutseda, öösel suutsime enamvähem kaine näo pähe teha ja koju kooserdada. Vanemad paar korda tõrelesid ja ähvardasid politsei kutsuda, kui neile täis peaga vahele jäin, aga seda nad muidugi ei teinud ja rohkem nad mind kuidagi takistada ei üritanud. Ema vahepeal püüdis rääkida, kui ma paar nädalat koolis käia ei viitsinud, aga sellest oli muidugi täiesti ükskõik, sest ma sain ju aru, et teda tegelikult ei huvita ja ta teeb seda mitte minu heaolu silmas pidades, vaid selleks, et ma tema mainet ei rikuks.

Nägin pealt peksmisi, osalesin varastamistes (taskuvargused, näppamised poest jne), ostsin alaealisena alkoholi võltsitud õpilaspiletiga, võltsisin ise kaaslastele õpilaspileteid, seksisin üsna ohtralt ja kaitsevahenditeta (ime, et rasedaks ei jäänud!) päris paljude poistega. Varastasin oma vanemate tagant ja sundisin kamba nooremaid oma taskurahast või nende vanematelt näpatud rahast meile alkoholi tooma. Igasuguseid lollusi sai tehtud ja tegelikult on suur ime üldse, et ma kampadevahelistest peksmistest ja kaklustest pääsesin vaid puruksrebitud jope, määrdunud teksade ja ühe korra lõhki löödud huulega.

Nüüd ise tagasi mõeldes on selgemast selgem see, et kui mu vanemad oleks minu vastu tol ajal natukenegi rohkem huvi üles näidanud, ei oleks ma sellisesse seltskonda sattunud. Aga neil ei olnud aega. Nad isegi ei teadnud, mida ma teen või kus ja kellega olen, sest neid lihtsalt ei huvitanud. Mõnel suvel käisime koos poolvägisi peale sunnitud “perereisil”, korra suve jooksul nädalaks kuskil. Kallid vanemad — üks nädalane reis lastega terve aasta jooksul ei tee olematuks ega silu ära terve ülejäänud aasta või aastate ükskõiksust ja hoolimatust! Kui ema ega isa ei küsi terve kooliaasta jooksul, kuidas sul koolis läheb, kellega sa suhtled, mis sul mureks on, kas kõik on korras, tahaksid sa rääkida vms, siis ühe nädalaga seda suurt hingehaava, mis lapse sisse on löödud, ei paranda!

Issand, kuidas ma kadestasin oma sõbranna elu — ta ema tegi talle süüa (minu oma suutis ainult makarone keeta, kõik muu tegin ise, kui tahtsin), ta ema oli õhtuti kodus, ta ema rääkis temaga, tegi nalja, uuris, kuidas koolis läheb, kallistas teda… mul ei olnud iialgi selliseid asju! Ma ei mäleta kordagi, mil ema oleks tulnud minu juurde, et küsida niisama, mis mul uudist või kuidas läheb. Ise teadsin juba varasest lapsepõlvest, et mul endal ei ole mõtet neid tülitama minna, sest nagunii saadetakse kohe teise tuppa ära või öeldakse, et “ma teen tööd, pärast räägime”, aga seda “pärast” ei jõudnudki kunagi kätte. Kui üldse tähelepanu pöörati, siis ainult selleks, et õiendada ja pahandada mingite jamade pärast, millega ma hakkama saanud olin, normaalset suhtlust praktiliselt ei meenugi. Mul oli hea pubekana ässata, sest vabadus oli alati käes — võisin tulla ja minna nagu tahtsin ja raha oli mul alati olemas, kas siis ema antud või varastatud, aga salamisi igatsesin ikka, et ema mind koju kutsuks või uuriks, mis ma teen ja kus ma olen.

Selle heakskiidu ja tunnustuse sain oma sõpradelt, kellega ma muidugi tänaseks enam ei suhtle. Muide, paari väikese erandiga (mu sõbranna näiteks) olid kõik meie kamba liikmed samasuguses seisus — vanematel polnud aega või nad lihtsalt ei hoolinud! Neid lapsi, kellel pereelu oli korras ja suhted vanematega head, ma eriti ei mäletagi, kui seesama sõbranna välja arvata. Nii et igal juhul on vanematepoolne ükskõiksus kampade tekkimise eeldus ja põhjus.

Paljud mu toonastest sõpradest on vangis või sealt juba korduvalt läbi käinud, mõnel on suht rängad probleemid narkootikumide ja alkoholiga jne… Paarist inimesest on kasvanud enamvähem normaalsed täiskasvanud, kes käivad tööl, teenivad okeilt ja saavad eluga hakkama, ma ise õnneks ka. Muidugi kolisin nii kiiresti kodust välja kui võimalik ja vanematega on suhted endiselt viisakad, aga kindlasti mitte lähedased.

Loe ka: Kõige olulisemad asjad, mida lapsevanemana pead teadma ja tegema, et su laps vägivaldsetesse noortejõukudesse ei satuks