Vaktsineerimise teema on polariseerinud Eesti ühiskonda tuntavalt viimased kümmekond aastat. Kui algul tunduski, et tegu on pseudoteemaga, millegagi, mille kallal igavusest hambaid teritada ja auru välja lasta ning üksteist mõnuga sildistada, siis tänases Ekspressis ilmunud Kirsti Vainküla ja Greete Palmiste lugu ei jäta enam kahtlust: asi on tõsisem, kui me keegi oskasime arvata.

Kui pool ja rohkem lapsevanematest kasvõi korra kahtleb oma järeltulijate vaktsineerimise vajaduses, oleme võtnud suuna sinna, kus juba laiutavad lamemaalased, MMS-i joojad, tunnustatud kristalliterapeudid ja lingamigurud. Me oleme võtnud suuna päramisse nurka, idioodistunud usupõhisesse nakkusohtlikku ühiskonda.

Kaitsesüst ei ole meeleseisundi küsimus

Ehkki ühe ema kogemuse põhjal üldistuste tegemine on üsna libe tee — kohe tuleb kolmsada lapsevanemat, kes räägivad minu kogemusele risti vastupidist või siis teavad kedagi, kes teab kedagi, kellel on juhtunud — siis ometi riskin ja räägin oma kolme eri vanuses lapse vaktsineerimisest nii nagu mina seda näen.

Kaitsesüstimine on olnud minu, mu vanavanemate ja vanemate, põlvkonnakaaslaste, mu tutvusringi, mu laste elu loomulik osa. See on miski, mille puhul pole valikut, kas sa tahad või ei, kas sa usud või ei, kas sul on mingist vuuduust ajendatud seisukoht või ei. See, et vaktsineerimine on Eestis vabatahtlik, ei puutu asjasse.

Raskete taudide vastu kaitsepookimine käib selles siseringis nagu ette nähtud, sest mitte keegi meist ei taha tagasi lastehalvatust ega difteeriat või põdeda täiskasvanueas tuulerõugeid või leetreid, kui need juhtumisi lapseeas põdemata on jäänud.

Kevadel tõstan ma toru ja helistan pereõele, et kontrollida, kas puugi- ja teetanuse-difteeria vaktsiinid pole aegunud ning kas kõigil on kohustuslikud süstid tehtud. Muidugi võiks otsida välja kollased passid, aga kust sa neid nii äkiliselt leiad… Seega, pereõde kontrollib ja kutsub vajadusel süstima.

Korra on juhtunud, et entsefaliidivaktsiini aeg läks üle, siis tormasin põlveõndlast väljatiritud puuk näpus, ummisjalu Merimetsa kliinikusse ja lasin teha igaks juhuks uue vaktsiini. Seitse päeva armuaega, lohutasid meedikud. Kas teadsite, et entsefaliiti võib nakatuda enam-vähem samal hetkel, kui puuk üle marrastunud naha jalutab?

Suts, ja tehtud, ja meelerahu tagatud! Ehkki ma väidan, et vaktsineerimine pole meeleseisund, on see seda teatavas mõttes — siis, kui oled õigel ajal oma sutsakad ära õiendanud. Nii kohustuslikud kui soovituslikud, sest haige olemist pole meie edulugude ja edasipürgimise ajastul lihtsalt eelarvesse sisse kirjutatud.

Täiskasvanu teeb mis tahab

Neli aastat tagasi, kui tegime telesarja “Mõistlik või mõttetu”, tahtsime vaktsineerimise teema tõsisemalt lahti harutada. Just tohtrid olid toona need, kes manitsesid meid leebelt ja lahkelt lähenema, et mitte tekitada paanikat neis vanemates, kes korralikult kaitsesüstimistest kinni peavad. Teisalt ei tahtnud kaamera ette tulla ka vaktsineerimise-vastased. Saigi säärane tavapärane saade sellest, miks peab vaktsineerima…

Kaadri taga ning edaspidigi olen tuttavate arstidega kaitsesüstimise-teemal päris palju rääkinud. Esiteks tulevad peale uued moodsad vaktsiinid ning riiklikul tasandil on hakatud toetama mitmeid seni vabatahtlikke kaitsesüstimisi — näiteks saavad kõik tüdrukud HPV vaktsiini, et ennetada elu jooksul tekkida võivaid kurje kasvajaid. Ka gripivaktsiini toetamisest on juttu olnud.

Teiseks kostub tohtrite juttudest mure vaktsiinivastaste kahepalgelisuse pärast: lapsele jätab viirushepatiidi ja tuberkuloosi kaitsesüstimise tegemata, ise aga on nagu viis kopikat kohal, kui kaugele reisile minnes on vajalik malaariat ennetada (see pole mingi üks süst, vaid üsna ebamugav protsess). No arusaadav, muidu ei saa viisatki…

Ka kasutavad needsamad vaktsiinivastased rõõmuga rasestumisvastaseid vahendeid ja muid meditsiini poolt pakutavaid hüvesid ning tõstavad häält, kui lasteaias või koolis levivad täid ja ussnugilised või õpetajad kukuvad doominokividena rota- ja noroviiruste käes.

Laps ei saa vanemaid valida

Rääkige mis tahate, laps ei saa oma vanemaid valida. Kui pealtnäha haritud lapsevanem otsustab ühel päeval hakata kõhuusse välja ajama lapse näljutamise ja kongide helistamisega, siis on neid, kes murelikult reageerivad ja koosolekul tabletiandmist nõuavad rohkem kui juhul, kui selgub, et laps tuleb kooli ühegi vaktsiinita. Vabatahtlik värk ju! Ometi vajaks vaktsineerimatus samasugust selgitustööd ja sekkumist kui kristallidega songa tagasitinistamine.

Eks püüa tuult väljal ja tõesta, et vaktsineerimata jäetud lapse tõttu saab nõrgestatud kogu klassikollektiivi ühtne immuunsüsteem ning oht haigestuda rasketesse nakkushaigustesse tõuseb kordades. See kõlab ju absurdselt — kui kõik on vaktsineeritud, ja siis üks ei ole, mis kahju teeb see tervikule?

Viidates uuesti Ekspressi artiklile — me ei räägi enam ühest vaktsineerimata lapsest. Me räägime pea pooltest, kes tulevad kosena peale ja toovad kaasa mõtteviisi “minuga ei juhtu, sest ma elan nii õigesti”. Ja kui siis juhtuma hakkab, leiavad needsamad ridamisi põhjendusi, miks kõik teised on süüdi.

Vaadake, lugupeetavad lapsevanemad. Ehkki vabatahtlikult, olen ma oma kolm last korralikult ära süstinud just selleks, et neil oleks mingigi võimalus ses üleilmastuvas virvarris tervena ja töövõimelisena püsida.

Võib kõlada isekalt, aga mul on oma lapsi tervete ja tugevatena väga vaja, sest tõenäoliselt ei lähe ma kunagi pensile (seda pole minu pikka eelarvesse lihtsalt sisse kirjutatud). Eks nemad kolmekesi pea siis oma vana ema kuidagi lõpuni välja vedama, kui aeg sealmaal.

Vaktsineerimine uuesti kohustuslikuks

Mõistust ja haritust ei saa kellelegi kulbiga pähe panna, ent seadusega saab mõne ebateadusliku vohandi üldiseks idiootsuseks paisumisele käe ette panna küll: olen seisukohal, et riiklikult tuleks nn põhivaktsiinid muuta kohustuslikuks. Nii nagu seda tasapisi osas Euroopa Liidu riikides juba tehakse.

Motivatsiooni seaduse täitmiseks leiab küllaga: kui lapse lasteaeda panemise või kooli pääsu või reisile minemise eelduseks on korrektne vaktsineerimine, ei kõhkle täiskasvanud kuigi pikalt. Maailm on ju meie, eks ole!

Muuseas, mu esimene laps, kes on sündinud taasiseseisvumise algusajal, sai omad süstid kätte kohustuslikus korras. Aastatuhande vahetusel sündinud teise lapse puhul ei küsinud samuti keegi, kas tahan või ei, pass pandi ette ja seda tuli rida-realt täita. Kolmandaga läks ludinal, ehkki siis oli kõik juba täiesti vabatahtlik.

Jah, mina olen Ylle, ja mina vaktsineerin. Järgmisel nädalal entsefaliidi ja sügisel gripi vastu. Täitsa vabatahtlikult. Lotovõitja võib.

Avalda arvamust: kas pooldad vaktsineerimise kohustuslikuks muutmist?