Koolitee algus

Kool pole üksnes kooliriided ja ranits, esimesed viied ja uued sõbrad. See on tohutu koormus lapse psüühikale, kuna üheaegselt kasvavad nii sotsiaalne kui ka õppekoormus. Koolilaps peab alluma uutele reeglitele, suhtlema paljude uute inimestega ning mis peamine — saavutama täiskasvanute silmis maksimaalset edu. Kui see kõik ei õnnestu, tekivad neuroosid. Kõige hullem on nendel lastel, kelle perekonnas pole kõik hästi. Vanemate lahutus või lähedase inimese raske haigus või surm jätavad pitseri lapse psüühikale. Seisundit süvendavad terviseprobleemid, mille tõttu kaob lapse enesekindlus — prillid, liigne kaal või kõhnus, füüsilised piirangud ja puudused.

Kuidas aru saada, et laps vajab abi?

1. Ta tunneb end füüsiliselt halvasti: nõrkus, peavalud, peapööritus, valud kord kõhus, kord südames, kord raskus liigestes.
2. Laps kurdab oma emotsionaalse seisundi üle: ta on kurb, tujutu, ei taha midagi teha, kõik on ära tüüdanud, kellegagi ei taha suhelda.
3. Õppeedukus halveneb. Tähelepanu hajub. Õppida on raske ning tundides keskendumine on peaaegu võimatu.

Mida teha?

Kui kahtlustad oma lapsel depressiooni, pöördu arsti poole. Pärast standardseid uuringuid suunatakse teid laste neuropatoloogi vastuvõtule. Võib juhtuda ka, et teid suunatakse veel gastroenteroloogi ja kardioloogi juurde, et vältida kaasnevaid psühhosomaatilisi haigestumisi. Kui diagnoos osutub õigeks, määratakse lapsele ravikuurid.

Vale on üritada iseseisvalt hakkama saada, veendes last, et kõik on hästi ja kõik läheb mööda. Paraku hakkab haigus vaid progresseeruma ning võib teismeliseeas viia enesetapumõteteni.

Teismelised

Teismeliste puhul on meeleolude vaheldumine normaalne nähtus. See on tingitud organismi hormonaalsetest muutustest. Emotsionaalses plaanis käib iseenda otsimine. See aga kutsub nooruki hinges esile sisemisi vastuolusid. Lisanduvad veel õppekoormus, vastutus tulevase elutee valiku eest, aga ka esimesed tõsised seosed välismaailmaga — armumine ja sõbrad. Sageli tekivad konfliktid ja lüüasaamised.

Signaalid, mis peaksid ärevaks tegema

• Laps on pidevalt negatiivne. Apaatia ei vaheldu innustuse ja tuju tõusuga, vaid raevu, ärrituvuse ja ägestumisega.
• Kõige hullem on see, kui ta hakkab rääkima elu mõttetusest. Sellest, et kui teda ei oleks, laheneksid kõik probleemid iseenesest.
• Hoolimatus oma välimuse suhtes. Apaatia perioodil ei jälgi nooruk enam oma välimust, kaotab isu, ei pese ennast ning tal on täiesti ükskõik, kuidas ta riides käib.
• Ta väldib sõpru, hakkab sõltuma arvutimängudest. Tal tekib huvi suitsetamise ja alkoholi vastu.

Kuidas aidata?

Juba esimeste depressiooni sümptomite ilmnemisel tuleb pöörduda spetsialistide poole. Last tuleb igati toetada — kuulata teda, rääkida temaga ning veeta koos temaga aega.

Allikas: Darja, jaanuar 2017