Mind on alati isiklikult puudutanud, kui valimatult sõimatakse üht vanemat, kes pere juurest lahkub ja kelleks tihtipeale osutub just meespool. Süvenematus on tänapäeva haigus, aga iga pealkirja taga on alati hoopis sügavam lugu. Medalil on alati kaks külge ja lapsed ei ole kunagi süüdi, kuigi just nemad kannatavad kõige rohkem.

Mina olen mees! Olen mees, kes suhte purunemisel keeldus last jätmast ja ma ei mõista, kust tuleb arvamus, et just mees peaks lapsed jätma. Kas ema on parem isa? Või on ema tingimata parem vanem või üksikvanem? Mina usun, et ühel naisel on palju raskem olla üksikvanem, mitte et üksinda last kasvatada oleks lihtne või loomulik. Ja miks on kuidagi loomulik, et laps kasvab ilma isata? „Laps vajab ju ikka ema“ on kulunud väljend. Ühele eneseõigustus, teisele lohutus.

Aga ilma naljata – üksikvanema elu on kuradi raske, minu lugu on selline:

Kutsekooli eelviimasel kursusel oli pidu – väga hea pidu oli, palju lahedaid inimesi ja üks tüdruk, kes oli mulle silma jäänud. Neli kuud hiljem selgus, et tüdruk ootab last… minult. Minult? Mul oli plaan, mida peale kooli tegema hakata! Ma pidin kaitseväkke minema ja kui sõduri elu ikka pole see, mis mind köidab, siis peale seda pidin hakkama rahvusvaheliseks müügimeheks, reisides mööda ilma ja elades elu nagu homset polekski. Aga ma saan hoopis isaks?! Kui saan, siis saan, mina vastutuse eest ei põgene, oli minu natuke nukker, aga kindel otsus.

Hakkasime kohe kodu mängima, sest muud varianti ju ei ole. Mängisimegi kodu ja päris kenasti tuli välja. Elasime kõigepealt minu nn ämma juures, meil oli oma tuba seal. Mina läksin ehituskauplusesse tööle, olin usin ja pühendunud. Ja siis saabus SEE päev. Kuna laps sündis planeeritud keisriga, siis ei olnud seda ootusärevust, et ei tea kuna ja mis päeval. Päev jõudis kätte ja läksime. Mina jäin koridori ootama. Sünnitustube oli palju ja igal pool oli vilgas sünnitustegevus. Ühel hetkel tuli keegi tädi pamp süles ja küsis, kas see on minu laps – olin aus ja ütlesin, et ma ei tea (sest ma ei näinud kuhu tuppa minu tulevase lapse ema viidi). Selle peale küsis tädi mu nime ja kinnitas, et laps on minu.

Üks pilk pambule ja ma olin kadunud… pilt virvendas ees, miljon mõtet liikus läbi pea, tahtsin korraga nutta, naerda, karjuda, hüpata ja viivu pärast kogu maailmale näidata, millega ma hakkama olin saanud. Pamp viidi ära, ülekohtuselt kiiresti viidi ära ja öeldi, et rohkem pole mõtet siin passida – tulgu ma homme-ülehomme tagasi, mul terve elu aega teda vahtida… Siis tahtsin juba kakelda, aga sain endast võitu.

Järgnes sõpradega pöörane tähistamine – viimane ju elus, tundus siis. Kolm päeva hiljem tegin endast parima, et teisest Eesti otsast koos vahepeal ostetud hälliga sünnitusmajja jõuda. Jõudsin kolm tundi peale väljakirjutamise aega. Pilt oli, häält ei olnud. Aga pilte oli kaks, üks ütlemata armas, teine põhjatu ja ähvardav. Aga minu õnne ja rõõmu see ei seganud.

Paar aastat läks elu nagu noortel vanematel ikka – üürisime korteri, mina käisin tublisti tööl, laps oli emaga kodune. Siis natuke enne kolme aastaseks saamist panime lapse lasteaeda. Uhkele isale jäi viimine-toomine, kui töögraafik vähegi lubas. Elasin perele – töötasin kõvasti, sõpradega väljas käimine oli täielikult tagaplaanil. Iga vaba hetke tahtsin olla koos lapse ja elukaaslasega. Vahepeal proovisime ka Soome elama asuda, aga mulle see ei istunud ja tulime tagasi.

Siis hakkas vaikselt issi-emme suhe jahtuma- issi teeb liiga palju tööd ja emme tahaks ka täiskasvanud inimestega koos olla. Vaikselt muutus normaalseks, et kui ma töölt tulles lapse lasteaiast võtsin ja koju tulin, oli elukaaslane juba kusagile läinud, et puhata. Kui mu töögraafik ei võimaldanud õigel ajal lasteaeda jõuda, leidsin kodust ämma, kes juba ennast kohmetult minema sättis – tütar olla juba läinud kuhugile „puhkama“, lapsest ja tüütust argipäevast. Nii ta vaikselt läks, kord olid elukaaslase rinnahoidjad pahupidi kui ta „puhkehetkelt“ naasis, kord ei jõudnutki koju. Tekkisid tülid, need kasvasid, kuni ühel päeval toimus kulminatsioon: mõned päevad enne palgapäeva tulin koju ja avastasin, et elukaaslane jälle läinud ja koos kodus olnud viimase söögirahaga. Ämm kohmitses end kiiresti minekule ja seal me siis olime – mina ja mu laps, mõlemal kõhud tühjad, aga raha ega süüa polnud…

Olin olukorrast pehmelt öeldes häiritud. Laenasin oma tädilt raha, sõime ja täitsime külmkapi. Und ma sellel öösel ei saanudki. Kui elukaaslane vastu hommikut suure kolinaga ja napsusena uksest sisse kukkus ja minu manitsuste peale vaiksemalt võtta hoopis sõimuvalingu teele laskis, läks mul silme eest mustaks… Ma ei tea, mis vägi suutis mind sundida temast lahti laskma ja mitte juba tõstetud rusikat käiku laskma. Otsus oli kindel: peksma ma sind ei hakka ja nüüd on kõik. Võta oma asjad ja lahku. Ja selles olin ma samal hetkel kindel: laps jääb minuga. Võitlen kasvõi viimase maailma kohtuni välja kui vaja.

Alguses talle sobis see asjade seis, hiljem oli ka aeg-ajalt vastuväiteid, aga põhimõtteliselt oli asi selge, sest sellest sai ta aru, et nii on ka lapsele parem.

Ma ise olen samuti üksikvanema kasvatatud laps ja tean mis see tähendab. Seetõttu olin hoolas, et laps saaks ka oma emaga koos olla, kuigi see tihtipeale kujunes vanaemaga koos olemiseks, aga ikkagi. Vahepeal pidin lausa võitlema, et ema ei teeks omale selleks ajaks plaane, ja tõesti oleks lapsega. Vahest võitlesime, selle eest, et kes saab rohkem olla koos lapsega. Aga alati omavahel, laps pidi sellistest asjadest välja jääma.

Mingil hetkel hakkasid sõbrad minu pärast muretsema – mees on ainult koos lapsega, ei pruute ega miskit. Head sõbrad olid, tõid mulle alati mõne pruudi variandi kaasa, kui külla tulid. Kes selle üle kurta sai? Ja ma ei kujutanud ettegi, milline pruudimagnet on last üksi kasvatav isa. Aga no see oli ikka meeletu edu, mis mul mingil perioodil pruudiasjas oli. Sõbrad reklaamisid mind kui mingit imelist olendit teisest galaktikast, kes lisaks kõigele üksi last kasvatab – seda olendit tahtsid kõik näha.

Aga üürikesed olid need suhted, sest varsti avastati, et selline „imeline olend“ on tüütult lapsekeskne. Tähelepanu on kõik jagatud ja pigem jääb pruudile alati vähem tähelepanu. Üks kenasti alanud suhe sai huvitavalt lõpu: üks pruut üritas mingit pikemat juttu rääkida, aga laps segas pidevalt vahele ja mingil hetkel küsis pruut: „kas sa seda jõmpsikat kappi ei saaks panna natukeseks?“, minut hiljem leidis ta end koridorist minu korteri välisust silmitsemas, pomisedes midagi nalja tegemisest.

Suhete kohapealt oligi märksõnaks „lühike“, sest ise olin noor, lapsega hõivatud ning pruudid olid noored ja soovisid elu nautida, mitte kellegile „võõrasemaks“ hakata. Mingi hetk tekkis tunne, et ma ei taha rohkem pruute, sest eks nii mõnelgi korral tekkisid omalgi lootused – ootused ja kui see jälle läbi sai, siis oli ikka natuke nukker kogu see värk.

Levinud arusaam, et last peab üksi kasvatama ainult ema, ei olnud köitev ainult pruutide jaoks vaid ka kõigi teiste jaoks. Ka tööalaselt oli see trump – töövestlusel mainid korra, et kasvatad last üksi ja ülejäänud töövestluis on selle teemaliste küsimuste vastamine ja seda võetakse kui selget märki pühendumusest. Töökoht on praktiliselt kohe sinu. Naisterahva puhul kipub see pigem miinuseks olema, meeste puhul aga tugev pluss.

Ega see üksi lapse kasvatamise elu mingi meelkakkumine muidugi ei ole. Noor mees tahaks ikka pulli ka teha, aga vähemalt alguses on see keeruline, sest laps on 24/7 projekt. Mäletan ühte laupäeva hommikut, töö juures oli olnud mitu päeva inventuur ja ma olin surmväsinud. Laps ajas mind ülesse, et ma temaga mängiksin, ütlesin läbi une, et ilma tassi kohvita ma end voodist ei liiguta. Läks mõni hetk mööda ja ma tunnen imelist kohvilõhna, vaikselt virgun, kuni järsku olen nagu välgust tabatuna juba täiesti virge: kes kurat köögis kohvi teeb, kui mul on kodus ainult 3,5 aastane laps. Kargasin püsti, tormasin kööki ja… kogu köök oli ühtlaselt kaetud pruuni puruga, kohati oli see märg veest mis oli kohvimasinat täites maha loksunud ja kõige selle taustal oli üks armsasti naeratav kolme poolene, kes kilosest kotist suhkrutoosi suhkrut valas, see voolas lõputu joana üle äärte, jättes lauale suhkruhunniku, mille all võis aimata ka toosi. Kohvimasin kapi peal mulksus ja kohvi lõhn oli oivaline. See on päev mida ma mäletan vist elu lõpuni selgesti, sest me ei olnud veel köögis mitte midagi koos teinud ja siis see väike ingel teeb oma väsinud isale maailma parima kohvi, et isa kiiremini ärkaks ja temaga koos midagi teeks. Olen hiljem pahandanud temaga selle eest, et ta pudruse lusika lauale paneb, aga seekord ma ainult naersin ja vist isegi nutsin natuke suurest liigutusest. Ta tegi kaks asja korraga: äratas isa ja leidis meile terveks päevaks tegevust.

Ühel teisel korral avastasin, et mu vana Snaige külmik, mis oli teeninud minu vanemaid ja nüüd juba aastaid mind, on lõpuks üles ütelnud – juba kolm korda ise sulatama hakanud ja hommikuks külmikutäie riknenud kaupa tootnud. Mis seal ikka, läksin poodi, vaatasin külmikute hindasid ja minestasin ilmselt paar korda. Toibudes läksin panka ja võtsin oma esimese krediitkaardi, millega siis külmiku eest tasusin. See oli uhke Samsung, kõige moodsam seadeldis meie kodus. Sõber aitas üles tassida. Panime külmiku paika, juhtme seina ja imetlesime seda natuke aega ja tõmbasime hinge, sest vana Snaige kaalus neli korda rohkem ja see oli vaja ka välja viia.

Hakksime siis endid minekule sättima, kui järsku laps oma toolikese rabas ja vana külmiku juurde jooksis, rabas ukse lahti ja vajutas sügavkülma kõrval olevat punast nuppu. Küsisin, et miks ta seda tegi, vastuseks sain, et ta tahtis veel viimast korda seda lahedat nuppu vajutada. See oli loomulikult sulatusnupp…

Seisin seal ja mõtlesin intressidele, mida ma külmikule peale maksan, mõtlesin sellele rahale, mis ma külmiku alla panin ja mida selle eest saanud oleks ja mõtlesin, et kas laste füüsiline karistamine on mingilgi juhul õigustatud. Jõudsin arusaamale, et see ei ole kindlasti see koht, sest tema ju mängis, mitte ei teinud sigadust. Kuulsin läbi udu, kuidas sõber naeris ja kiitis mu last, et ta aitas isal uue külmiku soetada. Muuseas, hea nipp kuidas vanast tehnikast lahti saada: pakkisin selle uue külmiku kilesse ja kirjutasin markeriga peale: palun mitte puutuda, uus. Hommikuks oli külmik maja eest kadunud nagu vits vette.

Kui kolisime Tallinna, siis elu natuke muutus, sest laps käis nädalavahetuseti ema juures ja mul hakkas tekkima vaba aega… tervete nädalavahetuste kaupa. Eks siis sai natuke noore mehe elu ka elatud. Pruudid käisid külas, elu oli lill. Mingil hetkel hakkas laps rääkima, et isa, tahan omale venda. Mina rääkisin, et selle asjaga on natuke keeruline, sest kõigepealt on vaja mingit tädi, kes oleks nõus sulle venda kinkima jne. Ühel hommikul kui me lapsega Viru keskuse juurest trammi peatuse poole liikusime, tuli üks „pruut“ 10-15 meetri kauguselt meile vastu ja mu armas laps hõikas kõva ja lootusrikka häälega: „issi, selle tädiga oled sa juba maganud, kas tema ei tahaks mulle venda kinkida?“. Kujutlete kui punaseks võid daami nägu minna. Ilmselt oli minu nägu sama punane. Olgu öeldud selguse mõttes, et olin selle „pruudiga“ küll ruumipuudusel ühes voodis maganud, aga ei midagi enamat. Ja ma ei tea miks, aga alati kui rääkisime võimalikust vennast ja tema tekitamisest, siis toimus see bussis või mõnes muus avalikus kohas, kus kõik teised olid vaikselt ja minu laps rääkis kõva ja selge häälega.

Olin saanud korduvalt kaitseväest pikendust, et oma ühinemist „meheks saamise protsessiga“ edasi lükata, aga ühel päeval leiti mind üles ja pandi fakti ette: nüüd tuleb minna. Saades aru, et enam pikka pidu ei ole, palusin lisada minu voodi kõrvale lisakoiku mu lapse tarbeks, sest muud varianti enam ei olnud. Selle peale sain kõigepealt resoluutse eitava vastuse: kui on elus olevaid sugulasi, siis laps tuleb ajateenistuse ajaks nende juurde viia! Mis mõttes??? Kirjutasin hulga kirju ja püüdsin selgitada, et nii ei lähe mitte – kas tulen lapsega koos, või ei tule üldse. Kumbki variant ei sobinud. Läksin noruspäi komisjoni ette, mõeldes erinevatele lahendusetel alates riigist põgenemisele, kohtule, iseenda jalaluu murdmisele jne. Kui olin komisjoni ette jõudnud, küsis selle esimees esimese asjana: “Mis sa vanamees siit otsid?“ Seletasin talle olukorda ja ta raputas ainult pead. Kaitsevägi ei suutvat tollel perioodil ka tervetele 18-aastastele rakendust leida ja nüüd veetakse sellises olukorras „vanur“ teenistusse. Koos ühe arstiga leidsid nad mu haigusloost viite maohaavanditele ja peale „mõõga neelamist“ tehti mulle „pikendus“ kaheks aastaks, mis tähendas küll 2 kuulist varu „aegumistähtaja“ vahele, aga me kõik olime lootusrikkad.

Selle võitlusega kaasnes ka üks huvitav kõne ministeeriumist. Sooviti teada, kas ma alimente saan, vastasin, et ei ja pole ka kunagi neid nõudnud. Selle peale läks tädi lausa endast välja: naised nõuavad teinekord lausa ülekohtuselt palju oma laste isadelt, kogu ühiskond sõimab mehi rongaisadeks, aga naised lihtsalt ei maksa pea-aegu kunagi alimente. Minust pidi saama näidiseksemplar. Keeldusin viisakalt. Oli see siis uhkus või püüd säästa last inetust lahingust, sest sellele oleks pidanud ka eelnema vanemlike õiguste määramine. Mina olen aga alati kindel: laps vajab mõlemat vanemat, raha ei ole primaarne.

Ühel hetkel sain eluliste erimeelsuste tõttu töölt päeva kinga. Olin siis meeletult enesekindel, et homme on mul uus ja parem töö, aga päris nii ei läinud. Pool aastat otsisin tööd, tegin juhuotsi, kust natuke tiksus, aga korteri üür oli natuke suurem, kui minu igakuine sissetulek. Laps käis lasteaias, kus pea iga päev, kui lapsele järele läksin, küsis kasvataja mingi uue väljaskäigu jaoks raha. Varsti oli nii, et hiilisin ümber lasteaia, et ehk saab lapse kätte nii, et mõni teine kasvataja annab ta üle, sest mul lihtsalt polnud midagi anda. Kasvasid võlad, kõik krediitkaardid olid ammu kinni ja miinustes.

Ühistranspordiga sõites kasutasime nädalaid ühte ja sama piletit ja kokkulepet: kui kontrolör tuleb peale, siis mina hakkan pahandama, et miks laps ei komposteerinud pileteid, kui ta nii väga tahtis… trahvi ei saanud me kunagi. Mu ema aitas mind palju sellel ajal, aga kange mehena on abi väga raske küsida. Söök kodus oli reeglina makaronid hakklihaga stiilis (kusjuures lapsele meeldib see roog tänagi üliväga, ju olid need siis ka mingis mõttes head ajad) ja elu tundus trööstitu. Aga nagu ikka – kui sa ise alla ei anna ja kui sa kasvatad last, siis allaandmine ei kuulu su valikute hulka – käisin vestlustel ja mitmes kohas isegi tööl, aga seda õiget kohe ei leidnud, aga kui leidsin, siis hakkas kõik jälle ülesmäge ronima.

Tänaseks olen abielus, mul on tutikas titt. Esimeset lapsest on saanud väga iseseisev ja tubli inimene, kes on tutika tite lemmik ja vastupidi. Ma sain hakkama! Ma ei ole kindlasti kunagi pretendeerinud „aasta isa“ tiitlile, aga ma sain hakkama! Iga mees saab hakkama!

Loe ka: Milleks õppida enda vigadest, kui võib õppida minu omadest