Väljas oli jahedavõitu sügisõhtune ilm. Oli tunda peomeeleolu — inimesed siblisid igal pool ringi ning üksikud neist otsisid rahvamassidest oma kaotsi läinud semusid. Ma seisin eemal tänavavalgustusposti all ning rääkisin selle “tundmatu” mehega. Ta oli võõras, aga ma tundsin, nagu oleksin teda teadnud juba aastaid. Ta avas end mulle ja mina talle. Iga hetk, mil ma tema lähedal olin, oli imeline — ja mida lähemale ta tuli, seda kiiremini mu süda lõi.

Hetkega tundsin ma tema kätt enda käes, siis enda ümber ja siis enda valge õhulise šifoonriidest pluusi all. Tema soojad käed puudutasid õrnalt kogu mu ülakeha — need libisesid hellalt mu alaseljalt järjest ülespoole ning seejärel arglikult üle külgede mu rindadele. Tundsin õhkõrnalt tema sooja hingeõhku oma kaelal ja siis ta suudles mind — tuhandete tähtede all — imeõrnalt, rahulikult ja hurmavalt. Ma olin seitsmendas taevas. Mind puudutas inimene, kes mõistis mu hinge, ja vaatamata meie esmasele kohtumisele, nägi ta minu südame salasoppidesse. Ta mõistis minu armastust kunsti, kirjanduse ja muusika vastu — aga ka seikluste, eksperimentide ja ekstreemsuste vastu. Ta mõistis mu keerulist loomust paremini kui keegi eales seda teinud oli.

Osale sinagi meie auhinnamängus! Loosi lähevad kolm "50 halli varjundit" eriväljaannet ja kuumad peopääsmed koos baarikrediidiga!

Sellele ilusale sügisõhtule järgnes kütkestav öö — imelihtne, aga samas imekaunis. Tundsin järjekordseid hingetõmbeid oma kaelal, kuumi huuli oma laubal, sooje sõrmi oma kehal ja me südameid tuksumas kiiremini kui kunagi varem. Ta oli nagu õhk, mida ma hingasin. Ma vajasin teda üha rohkem ja rohkem: ma olin tema võimusesse haaratud. Esimese asjana hommikul tundsin ma tema kätt enda juustes ja huuli oma põsel. Ta oli armas. Imearmas.

Me pidime teineteisest lahkuma, meist ei saanud õnnelikku paari — nagu filmides või kujutlutes oleks võinud juhtuda — kuid meie vahele on jäänud lummav side. On midagi, mis meid teineteise poole tõmbab. Kui me teineteisele otsa vaatame, on võõralegi selge, et meid ühendab midagi salapärast. Me kumbki ei tea, mis see on, mis meie vahel leegitseb, ja miks see meid päriselt kokku pole viinud. Aga see, kuidas me kohtusime ja milliseid tundeid me teineteist tundma panime, jääb meile alatiseks meelde — olgugi, et meie elurajad on kuskilt kõrgemalt poolt ette määratud kulgema erinevaid teid pidi.